Luule

muuda

Kui kaua kõrbes kõndind omaette
näed karavane, palme, minarette,
tead, et su meeli võrgutab miraaž.

Kuid tõelusena haarad endapette
ja ruttu neelad õnne mõrkja sette
ja hetkeks sulle kuulubki oaas.


  • Süda on küll sihtideta kõrb, aga tas on oivalisi oaase.
    • Artur Alliksaar, "Tule, kuula, kuidas kumisevad uned", rmt: "Päikesepillaja" (3. tr 1997), lk 177

Proosa

muuda
  • Kas võib beduiin tunda kojuigatsust? Võib-olla ainult silmapiiril heiastuva oaasi poole, mida polegi olemas. (lk 9, 30. aprill)
  • Kevad on Roomas arenenud juba nii kaugele, et paljud tavernad on tõstnud lauad välja aeda puude alla. Kui ma ühest sellisest oaasist mööda läksin, kuulsin korraga tuttavat üliõpilaslaulu:
Meum est propositum
in taberna mori…
Olin kohe kindel, et need pidid olema sakslased, sest ükski teine rahvas ei tarvita ladina keelt ainult lõbu pärast. (lk 90, 10. mai)



  • Õhkkond oli rõhuv, toibumisjärgselt tardunud. Kirjutuslaud nurgas, sisseehitatud sahtlid, elevandiluust käepidemed — selle liikumatus manas silme ette nähtamatu, paberita ja suleta kirjutaja, kes dikteerib oma kirju eikuskilt. Madame'i käed olid sättinud objekte, elavaid ja surnuid. Elavate hulka kuulus tema ise, kaks rõngast sõrmes, abielusõrmused, kullast tehtud luukamber, lesepõlve ja abielutõotuse oaasid.


  • Kui Clara esimest korda kuulis, et mees töötab maastikuarhitektina, olid ta vaimusilma ette kerkinud pildid lossiaedadest ja maal asuvatest lopsakalt rohetavatest maatükkidest. Aga nii see ei olnud. Mees töötas siseruumides ning kujundas hotellidele ja kontoritele elavaid hapnikurikkaid kohti. Nad kohtusidki siis, kui mees Clara töökoha valvelauas taimeseadet tegi. Paari nädalaga muutis ta alumise korruse fuajee oaasiks, kus üks sein oli üleni rohelusega kaetud ja kõrged potitaimed olid paigutatud kivipõrandale koos laudade ja toolidega, nii et külastajad saaksid keset rohelust istet võtta. Kui päike läbi klaaslae sisse paistis, nägi ruum välja nagu Lõuna-Euroopa turg.



  • Toomemägi öeldakse olevat ürgne looduslik oaas, ent siin pole midagi looduslikku. Kogu reljeef on tegelikult vene sõjardite kätetöö. 1760. aastatest hakkavad venelased ehitama suurejoonelist kindluslinna. Baeri ja Vallikraavi tänavalt on selgelt näha: siin on bastion, siin on fassid, siin on flangid, siin on taskud, siin kurtiinvall. Kõik on tehislik.
Missugune oli looduslik Toomemägi? Väga napilt tean ainult ühte plaani 17. sajandist. Sellist kompaktset asja, nagu Toomemägi, ei olnud. Olid kaks küngast ja üks neemik.