Annika Widholm

Rootsi kirjanik

Annika Widholm (sündinud 4. juulil 19??) on rootsi kirjanik.

Annika Widholm, 2022.

"Pööritus"

muuda

Annika Widholm, "Pööritus", tlk Mari Jesmin, 2019.


  • Clara astus pika sihikindla sammuga. Mitte et tal mingi asi ajada oleks või peaks õigeks ajaks kusagile jõudma, vaid sellepärast, et talle meeldis mõelda, et inimesed teda nähes just seda arvavad: et tal on mingi asi ajada, ta peab õigeks ajaks kusagile jõudma, tal on midagi tähtsat ees. (lk 11, romaani algus)
  • Clara jõi pool klaasi vett ühe jutiga ära ja ootamatu külmatunne nööris kõri niimoodi kokku, et ta hakkas köhima ja ahmis õhku, nagu oleks tükk aega vee all olnud ja just äsja pinnale tõusnud. (lk 14)
  • Kui Clara esimest korda kuulis, et mees töötab maastikuarhitektina, olid ta vaimusilma ette kerkinud pildid lossiaedadest ja maal asuvatest lopsakalt rohetavatest maatükkidest. Aga nii see ei olnud. Mees töötas siseruumides ning kujundas hotellidele ja kontoritele elavaid hapnikurikkaid kohti. Nad kohtusidki siis, kui mees Clara töökoha valvelauas taimeseadet tegi. Paari nädalaga muutis ta alumise korruse fuajee oaasiks, kus üks sein oli üleni rohelusega kaetud ja kõrged potitaimed olid paigutatud kivipõrandale koos laudade ja toolidega, nii et külastajad saaksid keset rohelust istet võtta. Kui päike läbi klaaslae sisse paistis, nägi ruum välja nagu Lõuna-Euroopa turg. (lk 15-16)
  • Ta ütles, et mehe jutt on vaimustav, ning arvas, et miski tõmbab teda tõesti klorofüllist pakatava roheluse ja kaunite kroonlehtede poole, kuid ei lausunud sõnagi sellest, et omaenda korteris on tal taimede elushoidmisega raskusi. Kuidas ta ka ei püüdnud, sai vett alati kas liiga palju või liiga vähe. Tavaliselt närtsisid need paari nädalaga ja surid, kuivanud ja haprad lehed ajasid prahti maha ning maandusid viimaks prügikastis. (lk 16)
  • Piirid olid nihkunud. Clara oli seal, seda ei saanud kuidagi olematuks muuta. Üle keha käiv judin pani ta värisema.
Kõik üksikasjad, mis varem olid olnud ähmased, muutusid korraga teravaks. Ta pani tähele, et tema parem käsi tundus segaduses olevat, see oli jala peal ja sõrmed trummeldasid tasakesi lühikeste teksaste palistusel, tundmaks, et käsi kuulub temale, enne kui ta uuesti kummardus ja veiniklaasi pihku võttis. Rüüpas teadmisega, et see päev on muutunud saladuseks. (lk 18-19)
  • Ta ärkas põrandal ega teadnud algul, kus ta on, siis meenus talle, et on vannitoas ja on südaöö. Ta oli voodist välja roninud, et tualetti minna. Seal oli ta tundnud, et pea käib ringi, kraanikausist kinni haaranud, ettepoole kummardunud. Pärast seda ei midagi. Enne kui ärkas musta-valgeruudulisel põrandal pikali maas.
Kui inimene tunneb, et minestus kipub peale, on tobe millestki kinni hoida, selge see, et kui minestad, siis vahet pole, mõtles ta ja kujutas ette, kuidas ta musta tühjusesse vajus, ja seda tuhmi mütsu, mis ilmselt kostis, kui keha põrandale maandus.
Tema üks põsk ja suunurk olid endiselt vastu jahedaid klinkerplaate. Ta nägi kõverat tolmust plasttoru. Tema pea ligidal nurgas oli isegi põrand must. Ta lamas veel mõne hetke vagusi, enne kui ennast lõpuks püsti ajada söandas. Jalad värisesid. Ta tõmbas püksid üles ja vaatas ennast peeglist. Põsel oli peenike tumepunane veretriip. Ta rebis tüki tualettpaberit ja surus vastu haava. (lk 21)
  • Kui Clara üksi oli, siis korter muutus, otsekui vahetaksid toad jalamaid kuju, kui teised läinud on. See oli kuu aega tema kodu olnud ning argipäev oli lõhutud ja siis jälle uuel moel kokku pandud. (lk 26)
  • Ta lükkas uksed pärani ja astus söögituppa. Siin valitses tõsine vaikus nagu harvakülastatavas muuseumis. See raske ja sünge tunne erines märkimisväärselt korteri teistest tubadest, mis suplesid heledate pindade ja läbimõeldud valgustuse energiat andvas valguses. Siin oli laudpõrand plekke täis ja kriimuline. Laes pragunenud krohvi ämblikuvõrk. Vana oliivroheline nägusa lilli meenutava mustriga tapeet mullitas ning oli ühes nurgas lahti tulnud ja alla vajunud nagu väsinud silmalaug.
Ühel seinal laiutas kullatud raamis õlimaal, selle motiiv oli raskesti tabatav, kuid Clara arvates kujutas see tormist merd. Valged, hallid ja mustad plekilised ja kaootilised pintslitõmbed. (lk 28)
  • Mööda vilksatas üks mõte: ma elan kellegi teise elu. Süütunne paisus rinnus nagu mädapaise. Ta raputas pead, pidi hoiduma surmale mõtlemast. Kas see on nagu minestamine? Ääretu pimedus? Ta mõtles öisele minestusele ja sellele, kuidas ta põhjatust olematusest tagasi tuli. Oli väljaspool oma keha ega leidnud esialgu iseendas pidepunkti. (lk 30)
  • Eesmärk ja meetod olid selgesti kirjas, edasi tuli faktide ja teooriate sasipundar, mis vajas selget suunda. Enamus kirjutatust tundus lahja, ebaoluline, läbipaistev. Võltsid ja nurgelised laused. Ta tahtis, et tööl oleks mingi tõeline tähendus, kuid uuringud - küsimustikud, mille ta oli hoolikalt läbi vaadanud ja analüüsinud - ei viinud ühegi põhjapaneva järelduseni ning ta mõtles aina sagedamini tekstile, mis ühendab lõputute ja mõttetute rõngaste ahelat. (lk 31)
  • Stockholm on suurlinnaks väike, mõtles ta ja heitis pikali, sirutas ennast päevatekile välja. (lk 37)
  • Clara oli Linni ja Agnest vähehaaval tundma õppinud aasta pärast õnnetust, kui kõige hullem šokk möödas oli ja nende elu kuidagimoodi tavapäraseks muutunud. Kuid lein ja igatsus polnud kadunud ja kattis neid endiselt nagu õline kirme. See kirme sundis Clarat meeles pidama, et peab kannatlik olema. (lk 39)
  • Pisiasjade kaudu saan ma neid mõista, päriselt tundma õppida, mõtles Clara. Agnese süsimustade juuste väljakasvanud hele triip. Kooruv must lakk sõrmeküüntel. Linni peenike hõbekäevõru väikeste ripatsitega, mis kõlisesid, kui ta käed üle laua sirutas, lakkimata ja kipitavad lühikesed küüned. (lk 40)
  • Agnesel oli kaks hamstrit kaasas. Musta karvakasukaga ja nii pisikeste silmadega, et need vaevu välja paistsid. Ninad roosad, täpselt nagu käpadki. Muidu täiesti süsimustad.
"Tere, Muumi," ütles Clara ja püüdis ühe hamstri kasukat nimetissõrmega paitada.
"Mitte Muumi," vastas Agnes ja jõllitas talle solvunult otsa.
"Mitte nagu Muumitroll?"
Agnes ajas silmad pärani, otsekui oleks see kõige jubedam asi, mida ta kuulnud on.
"Munin," lausus ta läbi hammaste ja laskus siis diivanil pisut kummargile, otsekui kaitseks looma Clara eest.
Hamster nuuskis ringi, ronis mööda Agnese käsivart üles ja sättis ennast tema õlale, vaatas võdisedes ja silmi vidutades ringi.
"Ah nii, tere, väike Munin," sõnas Clara ja tundis ennast tobedalt, ta oleks pidanud järele uurima, mis nende nimed on.
Hamster vältis tema paitavaid sõrmi ja peitis ennast Agnese juuste alla.
"Ehkki tema on Hugin," pomises ta.
Markus pööras pilgu telerilt ära ja kibrutas Agnese suunas laupa, too ohkas ja vangutas pead, nii et hamstrid närvi läksid ja piiksuma hakkasid. (lk 43)
  • Linn oli pastellsinised dressid selga pannud, juuksed pealalele sõlme sidunud ning kaunistas muffineid roosa glasuuri ja hõbedaste strösliteradega.
"Kui ilusad!" hüüatas Clara. "Peaaegu nagu portselankujud."
Linn tõstis silmad. Sama sinakasrohelist värvi nagu Markusel.
"Maitse," ütles ta ja lükkas heleda sirge tuka küünarvarrega silmilt ära.
"Hea meelega! Aitäh!"
Clara võttis ühe roosa asjanduse ja kavatses ette panna, et nad võiksid millalgi koos küpsetada, kuid lõi kõhklema, ei tahtnud liiga innukas näida, Linnile mitte survet avaldada, vaid lasta nende suhtel loomulikult ja omas tempos areneda.
Linn kummardus veel ühte plaati ahjust välja võtma, pöördus siis Clara poole, naeratus näol ja põsed punased.
"Kas oli hea?"
"Mm, õudselt hea," suutis Clara suutäite vahel kuuldavale tuua.
Kook oli tihke ja kuiv, tunda oli üksnes suhkru ja või maitset, glasuur oli maitsetu ja väga magus, väikesed hõbekuulikesed rägisesid hamba all. (lk 44-45)
  • Teismelisena oli tal olnud samasugune kogemus, kui ta oli keset ööd üles ärganud ega saanud ennast liigutada, talle oli tundunud, et toas on veel keegi, kes tahab talle halba teha ja tuleb aina ligemale, aga tema on nagu halvatud ega suuda isegi appi hüüda. Unehalvatus. Hiljem oli ta taibanud, et see on tavaline nähtus. Magades on lihased välja lülitatud, nii et inimene ei saa ennast unenägudes liigutada, aga kui see juhtub liiga vara või liiga hilja, võib see ärkvel olles tunduda nagu halvatus. (lk 48)
  • Ta silmitses ümbrust, vaatas ikka ja jälle üle õla, ilma et oleks peatunud. Kartis, et mees tuleb talle järele ja abi pole kelleltki loota. Kõik hakkas sarnanema ühele tema õudusunenäole: ta on metsas, keegi ajab teda taga, ta pole kindel, kas peaks katsuma peitu pugeda või edasi ruttama. Tõeks saanud unenägu? Kas teda aetakse taga? Ta keeras veel kord ringi, kuid ei näinud kedagi. Suviti on see rada kindlasti rahvast täis, aga praegusel aastaajal mitte. Kive kattis sammal ja jää. Ümberringi tardunud, okslike tüvedega puud, mille maa seest välja ulatuvad madujad juured ta sammu ebaühtlaseks sundisid. Ta libastus ja komistas, kuid sai tasakaalu tagasi ning läks edasi üle konarlikuks külmunud savi, millesse viimaste päevade üksikud plusskraadid olid loigud sulatanud, need lirtsusid talla all ja sundisid teda järsult kõrvale hüppama. Puude vahelt paistsid tumedad kujud, mis meenutasid inimese piirjooni. Ta keeras pead ja teritas pilku. Seal polnud kedagi, ainult mets, mis talle vingerpussi mängis. (lk 58)
  • Mehe hääl oli kuidagi järsk, peaaegu vihane. Viimastel nädalatel oli temas mõnikord lõkkele löönud mingi ägedus, mis Clarat jahmatas. Ta polnud seda kunagi enne näinud ja mõtles, kas see allasurutud viha on midagi uut või on see mehes siiani tema eest varjatult alati olemas olnud. Või siis on see olemas üksnes siin. Selles korteris. (lk 59-60)
  • "Kuidas saab keegi kümneaastase näo katki torkida!"
Mees oli seda nägu, nagu tahaks ta kummarduda ja Agnesest kinni haarata, et temast infot välja raputada.
Nüüd nägi Clara tüdruku ninasõõrmes jämedat hõberõngast.
"Ma olen tegelikult kaksteist," sisistas Agnes.
"Kus sa seda tegid? Mis selle koha nimi on?"
Agnes raputas pead ja surus huuled sirgeks kriipsuks kokku ega vastanud. Tema ilme oli trotslikult kinnine. Või kurvalt tardunud.
"Ma annan nad politseile üles. See ei saa seaduslik olla," jätkas Markus.
"Kindlasti ta ise tegi," lausus Linn ühe suunurgaga.
Ta oli Clara selja taga tuppa hiilinud, litsunud ennast vastu seina nagu kass ja diivanist kõige kaugemal oleva tugitooli käetoele istunud.
Markus vahtis Linnile otsa ja pöördus siis uuesti Agnese poole.
"Tegid või? Oled sa arust ära?"
Agnes tõi kuuldavale rahulolematu häälitsuse, mingisuguse pomiseva turtsatuse, ent ei vastanud, kehitas ainult vaevumärgatavalt ühte õlga.
Clara mõtles, et ninas on kõhr ja närvid. Nägi vaimusilmas, kuidas jäme nõel ja siis rõngas neist läbi tungivad. Kuidas sai Agnes ise endale seda teha?
Markus muutis diivanil asendit, kummardus ettepoole ja laiutas samal ajal käsi.
"Sinna läheb nakkus sisse, see paistetab üles ja hakkab mädanema. Kas see on sinu arust hea, näeb kena välja?"
"Ära sina selle pärast muretse. Muide, see on minu nina," porises Agnes ja irvitas siis nii, et teravad veidi esileulatuvad silmahambad paistsid. (lk 60-61)
  • Raamaturiiulil oli laegas, punane kaanega pappkarp. Clara heitis veel ühe pilgu ukse poole, kuulatas teiste hääli, ent kuulis vaid elutoas mängivat telerit.
Ta kergitas tasakesi karbikaant. Võtit seal polnud. Selle asemel oli seal Barbie-nukk ja kuradipeakujuline ripats. Barbiel olid jalas heledad liibuvad teksased ja täidlasi rindu kattis meresinine džemper. Pikad heledad juuksed olid külje pealt lahku kammitud. Ümmargused sinised silmad.
Ta näeb välja peaaegu nagu mina, mõtles Clara ja võttis nuku kätte. Ehkki muidugi palju saledam ja ebanormaalselt pikkade peenikeste jalgadega.
Nuku ühel põsel paistis punase viltpliiatsiga tehtud märk. Clara näppis kärna oma põsel, see oli täpipealt samas kohas, kuhu Agnes oli nukule punase täpi teinud.
Nüüd nägi Clara ka hõbedast täppi. Keset nuku otsaesist nagu metallist kolmas silm.
Midagi torkas.
"Ai!" hüüatas ta ja adus, et täpp on nõelapea. Nõela terav ots ulatus Barbie kuklast välja.
Clara pani nuku tagasi ja katsus siis sõrmedega oma peas seda kohta, mis ikka veel valusalt tuikas, sest ta oli raamatukogus minestades pea vastu põrandat ära löönud. Seejärel mõtles ta kähku, et muidugi pole sellel Agnese Barbie-nukuga midagi pistmist. (lk 62-63)
  • Clara keeras teise külje ja mõtles, kas kell on piisavalt palju, et üles tõusta. Kus on tegelikult öö ja hommiku piir? Kas kell neli või viis? Kell viis on kindlalt hommik, aga enne nelja on ikka veel öö, mõtles ta ja lükkas teki pealt ära. Puitpõrand oli jalatalla all jahe.
Köögikell seisis endiselt. Telefon näitas 4:22. Ei öö ega hommik. (lk 64)
  • Sõrmed puhkasid klahvidel, küünarnukid toetusid raskelt lauale. Ekraanil tema silme ees oli tühi valge dokument. Ta tahtis kirja panna kõik, mida oli minestades tundnud, uurida teadvusetuse ja omaenda kehast väljaspool kaaluta olekus viibimise tunde iga seletust. Küsimus ei olnud enam mitte üksnes tema töös, asi oli tähtsam ja suurem. Aga kuidas oskaks ta kirjeldada seda, mida ei saa sõnadesse panna? Vaheruum? Koht, mis ei ole koht. Iseenda sees? Väljaspool iseennast? Kus midagi pole, aga ometi on. Meelte puudumine, siiski mingisuguse teadvuse olemasolu, mis pole seotud tema kehaga. Ja siis see kellegi teise kohalolek, mida ta oli pimeduses tajunud. (lk 65)
  • Ta oli selle kohta varem lugenud, kui ülikoolis kognitiivset psühholoogiat õppis. Et aju niihästi täiendab kui ka filtreerib ümbritsevast maailmast saadavat infot nagu varjatud peeglid, mis peegeldavad sündmusi, mille kohta inimene ei tea, et neid tajub ja töötleb. Pidevad protsessid, mis püüavad kaootiliste muljete tulvas aktiivselt ja selektiivselt korda luua. (lk 66)
  • Kui ta minestanud oli, tuli ta tagasi läbi eri tasandite ja tundis, kuidas meeled samm-sammult uuesti sisse lülitusid. Ta katsus mõelda tagasi sinnani, kui ta oli iseendast kõige kaugemal olnud, aga selleni polnud võimalik jõuda. Viimaks kirjutas ta:
Polnud valge ega pime. Ma ei tundnud oma keha ega olnud iseendaga täielikult ühenduses. Ometi suutsin ma tunnetada, et olen olemas. (lk 66)
  • Aga kui ma ei olnud oma kehas, kus ma siis olin? Ja kas seal oli koos minuga veel keegi? (lk 67)
  • Stockholm oli rotte täis. Mustjaspruuni pulstunud karvkattega kaetud lihavad kehad, vonklevad sabad. Nad jooksid sisehoovides, metroos, mööda kõnniteid ja tänavaid. Vahel olid nad parkides surnud, kõhud pundunud, või vastikuks lögaks litsutuna keset teed.
Uue kesklinna metrootunneli ehitustööd olid nad urgudest välja peletanud. Rotid püüdsid puurimise, lõhkamise ja kivide laadimise mürast eemale pääseda. Nad ronisid toitu ja vaikust otsides välja kanalisatsioonist ja tunnelitest. Tõid endaga kaasa pisikuid ja maa-alust räppa. Clara oli lugenud, et nad võivad saada aastas kuni 1000 järglast, ilma hoogu võtmata meetri kõrgusele õhku hüpata ja kahesentimeetrisse prakku pugeda.
Varsti võtavad nad kõik üle, mõtles Clara ja kujutas ette tulevikku, kus inimesed on võitluses rottidele alla jäänud. (lk 68)
  • Seekord ema ei vastanud. Võib-olla on ta kellegagi välja läinud. Või siis istub oma korteris üksinda, suhkruterad punasel huulevärvil, millel oli tavaks jätta jälgi klaasiservadele ja meeste kraedele. Kui Clara laps oli, olid need jäljed mõnikord ka tema enda põskedel. Ta püüdis eemale peletada mõtet, mis teda millegipärast iiveldama ajas, ent kuni telefoni kutsuvad signaalid kõrvus kajasid, see mälupilt emast ei kadunud: blondeeritud lokid ja liibuvad kleidid katmas kurvikat keha, mis oli aastatega vormist välja vajunud. Kaunis Laila, kes puistas oma jälgedesse lõhutud abielusid nagu puru. Vähemalt oli tal kombeks usalduslikel hetkedel niimoodi öelda. Teistest naistest jäi järele paljas puru. Ta sosistas öösiti, itsitades Clarale kõrva. Justkui oleksid nad parimad sõbrad, kõikidest paremad, ja nii oli see ka olnud. (lk 70)
  • "Võib-olla tahaksid aidata mul lauda katta?" küsis ta niisuguse leebe ja lõbusa tooniga, mida ta tüdrukutega, eriti Agnesega rääkides sageli kasutas. Justkui oleks Agnes mingi habras portselankuju, mis puruneb, kui temaga hoolsasti ümber ei käida ja ettevaatlikult ei kõnetata. Ilmselt polnudki see võrdlus päris otsitud, võib-olla oligi Agnes katki minemas. Tema längus õlgades ja tardunud näojoontes oli midagi, mis tekitas Claras aimuse, et tüdrukus on mingi pragu. Sügav pragu, mida Markus päriselt näha ei suuda. (lk 73)