Proosa

muuda
  • Metslindudel (keda Bam tavaliselt küttis) polnud õiget nägu; veretu nokaga ja lihatu kõhn luine esteedipea, tükike sarvetaolist nahka, silmalaud kui käkrus paber - pärlkana nägu ei paista surnult kuigivõrd teistsugune kui elusalt.


  • Mère préfete'i silmad olid helesinised nagu alpijärved koidikul, lapselikud ja mürgised. Ta oli sedavõrd fin de race, et tema silmalaud olid muutunud valgeks, küllap oli põlvkondade viisi kerjuseid suudelnud tema esivanemate käsi enne giljotiini alla minekut. Neil oli idamaine lõige, tema laupa kattis loor, ja loor sobib naistele, ka vanadele naistele. Annab suurejoonelisust ja salapära. Ja valskust.
    • Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad", tlk Malle Talvet, LR 30/2003, lk 23


"Sa oled ju esteet, Semper!" riidlesin ma temaga. "Miks sa müüd kärbseseeni! Inimestel hakkab halb!"
"Kas Siberis on parem?" küsis Semper süngelt.
"Mida?" ei saanud ma aru.
"Ei midagi," ütles Semper ja sulges silmad. Tema laugudele oli pastakaga kirjutatud: "Luuletus nõukogude passist."

Luule

muuda

Pam on ilukirurgi juures,
oodates, et too lõikaks
tema silmalauge
ja õmbleks siis kurrud kokku.
Kõik teevad nii; see võtab ära
mitu aastat.


ei ole lõppu
       raamatute riiul
ka siis kui mul on
       kaetud silmalaud
nii palju näeme
        meie omi kõrvu
tao rauda seni
        kuni kuum on raud

  • Juhan Viiding, "Laps", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 239



Hing hämaralt aimab mõnda,
mis maailmas tulemas.
Mis imelik õnn on tunda
lund laugudel sulamas!

  • Doris Kareva, "* Mul on hirm nende piltide ees" kogus "Vari ja viiv" (1986), lk 24


pärast pikka pikka talve
on jalatallad õrnad
nagu nahk varsa laugudel

  • Kristiina Ehin, "' kui sureme läheme surnute maale" kogus "Kevad Astrahanis" (2000), lk 17


vähe on suuri asju
millel pilk tahaks pidada
mõni taevatäht liivatera
needki tuulega igaga

paiskuvad vastu silmi
nii mul ei jäägi mahti
kummagi raske lauga
hoida teispoolsust lahti

  • Triin Soomets, "* vähe on suuri asju", rmt: "Valitud omadused" (2016), lk 174


Inimtühi park.
Ronime suure skulptuuri otsa,
et näha - raskesse kivist raamatusse
pole raiutud ühtegi tähte. Kõikide
lahkumiste ja äraolekute habras
partituur hoopis sinu silmalaugude!.
Ja mina ikka võõras, alati võõras selles
linnas, selles üürikeses päikeselaigus.

  • Carolina Pihelgas, "Hommik", rmt: "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", 2020, lk 111