Amelie Quiding (1857-1901), "Vaikelu"

ProosaRedigeeri


  • Tänavapinna lohud ja praod täituvad veega; hinge lohud ja praod täituvad viinaga.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 52


  • Maantee oli täis pragusid ja kummalisi auke, nagu voogaks maa öösiti oma katte all, kehitaks õlgu. (lk 14)


  • Olen juba ammu märganud, et on midagi iseäralikku Itaalia maastikuga — see on kaugelt vaadates alati palju ilusam kui lähedalt. Nagu oleks kunstnik selle maalinud silmapiirile pingutatud lõuendile, mida tulebki ainult eemalt nautida, sest kui ligidale jõuad, näed ainult pragunenud, tuhmunud värve ja väriseva käega veetud joonte riga-räga, kõik on lagunenud, räsas ja räpane. (30. aprill)
    • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975


  • Hirm laienes ja laienes peas ja tundus suruvat pealuud, nii et isegi luu pragunes ja pragudest purs­kas õudust paksu härmana. Küllap ta plahvatab kohe kogu täiega.
    • Eila Pennanen, "Hirm! Hirm! Hirm!", tlk Luule Sirp, rmt "Novelle" 1987, lk 12


  • Ärgates leidis vana daam end spartalikult sisustatud, lagedate seintega kongist. Valu ta enam ei tundnud. Hing oli kerge, noor ja uudishimulik, samas aga teadis ta, et kogemus kükitab nurgas nagu Metuusala ja ootab oma aega. Ta oli siin kindlasti juba enne olnud. Miski tahtis end peale suruda, aga ta ei osanud veel otsustada, mis see õieti oli. Need valged seinad, see kloostrit meenutav kong, see veel kirjutamata leht, mida mälugi ei olnud veel hakanud täis kritseldama...
Ta viibis ebamäärasuses, kobas kondise käega ettevaatlikult seina, imes endasse piirseisundi aimamatuid võimalusi. Kui ta pilku teritas, kerkisid seinal esile krobedused, mullid, kraatrid, ja üle lae viskus oksakujuline pragu.
  • Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 5


  • Kas selline asi nagu 'saatuslik viga', see elu keskelt läbi jooksev silmatorkav tume mõra, eksisteerib väljaspool kirjandust? Varem ma arvasin, et ei. Nüüd arvan, et jah. Ja minu viga oli, ma arvan, haiglane igatsus olla iga hinna eest huvitav.
    • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 5


  • Olen mitmel puhul kasutanud eestlase võrdkujuna linavästrikku, vana lõunaeesti nimega "tsibihärblane". Tsibihärblane on ilmetu välimusega lind, aga kole suure jõuga - kui korra jalaga põrutab, on jääkaanel mõra sees. Seetõttu hüüdis vanarahvas linavästrikku ka Jämejalg-Toomaks. Oma nõiavarbaga lõhub ta jää, avab ukse kevadele ja loob uue maailma. Ka hea mõte on veidi linavästriku moodi; see sunnib püsti hüppama, kõlab vastu meie kehas ja teeb pesa inimese varbasse.


  • "Võib-olla tahaksid aidata mul lauda katta?" küsis ta niisuguse leebe ja lõbusa tooniga, mida ta tüdrukutega, eriti Agnesega rääkides sageli kasutas. Justkui oleks Agnes mingi habras portselankuju, mis puruneb, kui temaga hoolsasti ümber ei käida ja ettevaatlikult ei kõnetata. Ilmselt polnudki see võrdlus päris otsitud, võib-olla oligi Agnes katki minemas. Tema längus õlgades ja tardunud näojoontes oli midagi, mis tekitas Claras aimuse, et tüdrukus on mingi pragu. Sügav pragu, mida Markus päriselt näha ei suuda.

LuuleRedigeeri

Kui naine armastab, siis see
Ta uhkust veel ei riku;
Kuid oma koja Armastus
On rajand tagumikku,
Sest ilma prao ja lõheta
Ei ole terviklikku.


Siin pudeneva halli kivi praos
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab

  • Marie Under, "Sinine terrass", rmt: M. Under, "Lauluga ristitud". Koostanud Karl Muru. Tänapäev 2006, lk 41


Kuidas läikisid loorberilehed, oleandrid ja orhideed,
kui kuninga mängumehed - hilju vesteldes hilisel ajal -
klaasmajas jõid rummiga teed!
/---/
Kuid äkki - mis prigin ja pragin ja põra? Kesk maja
on korraga mõra! Klaastornis lööb hädakell! Silmad
põledes vastu portaali, ööpimedast vaatab saali keegi
unedes nähtud näoga võimatu vandersell.

  • Betti Alver, "Häire". Rmt: B. Alver, "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 436


tol korral olin pragunenud vaas
kuupaistet täis
kuupaiste rõhus mu sisepinda
kuu oli minu jaoks täis õudu
kuupaiste röövis vastupanu jõudu
laienes ja laienes see pragu
kas saangi sest iial jagu

  • Andres Ehin, "* tol korral olin pragunenud vaas" kogus "Uks lagendikul", (LR 1/1971), lk 13


Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu,—
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

  • Hando Runnel, "Eetika aine" kogus "Mõru ning mööduja", LR 14/1976, lk 25


Sidumata haavad. Jah, nii mõne
haavad on ka kätes, jalgades,
õlas, kõhus, kubemes ja peas ---
haavad. Mõrad. Augud. Õmblused.
Palju vigaseid on tervemate seas.
Neil on krambihood ja tõmblused.


kaugel kaugel on kellegi sarv jäänud aknalaua
koorunud värvipragudesse kinni
ta tirib ta tirib ta tirib seda
minema aga ilmselt jääb igaveseks seda ära
tirima
ta on lõpuks aru saanud mis asi on tühjus
see ongi see kui sa aegade lõpuni tirid
end välja mingist praost ja tead
et ilmselt ei saa sa sealt kunagi minema

  • Joanna Ellmann, "*kaugel kaugel on kellegi sarv jäänud aknalaua...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 9


Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

VanasõnadRedigeeri

  • Viletsus hüppab uksest, astub aknast ja poeb prao vahelt sisse, kui augu leiab.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929


KirjandusRedigeeri

  • Betti Alver, "Mõrane peegel", 1962