Pärastlõunaste kõhkluste ja etteheidete kiuste jäin kindlaks oma arusaamale, kui ebamäärane see ka ei olnud, et iga inimteadmiste või teooria või usu tähtsa kogumi tõsine uurimine, kui see on ette võetud kriitilisel, aga mitte õelal meelel, avaldab lõpuks mingi saladuse, mingi jääva väärtusliku pildi elu olemusest ja inimese tõelisest eesmärgist.
Väike Charlotte palus õhtust õhtusse, et "kõik" läheks hästi. See ebamäärane "kõik" jäi tal täpsemalt piiritlemata, aga kahtlust "kõige" õnnestumise võimalikkuses ei lasknud ta endas tekkida, nii et Charlotte'il käis esimest korda peast läbi mõte, kas "kõik" saab ikka hästi minna, alles siis, kui ta oli juba mitu aastat olnud täiskasvanu. Ühendriikide lääneosas üles kasvanud lapsena pidas ta endastmõistetavaks samuti usku teatavatesse rajamaa väärtustesse, mis olid tema esivanemaid toetanud, usku maa viljakaks raadamisse ja niisutamisse, suurtesse saakidesse, usku kokkuhoidlikkusse, usinusse ja õigusemõistmisse, usku arengusse ja haridusse, usku ajaloo kulgemisse tõusvas spiraalis. Ta oli norteamericana.
Joan Didion, "Meie ühised palved". Tõlkinud Enn Soosaar. LR 30-32, 1982(lk 30)
Inimesed, kes sisenesid Fox Way tänava väikesesse helesinisesse majja numbriga 300, ei pannud oma saatuse umbmäärast olemust eriti pahaks. Ennustuste täidemineku täpse hetke äratundmisest sai omaette mäng ja väljakutse. Kui klientennustaja juurest lahkus ja kuue inimesega kaubik kaks tundi hiljem tema autole otsa sõitis, võis ta kergendust tundes noogutada, et nüüd see siis juhtuski, ja asja lõpetatuks arvata. Kui teise kliendi naaber pakkus välja, et ostab ära tema vana muruniiduki, kui talle võiks marjaks kuluda natuke lisaraha, võis kliendile meenuda lubadus peagi raha saada, ja ta müüski muruniiduki teadmisega, et see tehing oli ette kuulutatud. Või kui kolmanda kliendi naine ütles, et see asi tuleb nüüd ära otsustada, võisid talle meenuda needsamad sõnad tarokikaarte lauale laduva Maura Sargenti suust, ja ta sukeldus otsustavalt tegudesse.
Kuid ebatäpse olemuse tõttu vähenes ennustuste mõju mõnevõrra. Need võidi peast visata kui pelgad kokkusattumused või eelaimused. Neist said itsitused Walmarti parklas, kui keegi põrkas kokku vana sõbraga, nagu ennustuses lubatud. Külmajudinad, kui elektriarvelt vaatas vastu number 17. Arusaam, et isegi ette teada tulevik ei muuda kellegi praegust elu. Need ennustused olid tõde, kuid mitte kogu tõde.
"Ma pean teile ütlema," lausus Maura alati oma klientidele, "et see ennustus on õige, aga mitte üksikasjalik." (lk 7-8)
