Juhus

(Ümber suunatud leheküljelt Kokkusattumus)

Juhus on ettekavatsematult saabuv sündmus või olukord. Juhustega tegelevad õnnemängud, tõenäosusteooria ja perekonnaseisuamet.

Proosa

muuda
  • XVI. Juhusel on vähe mõju targale, suurimaid ja tähtsaimaid asju on korraldanud mõtlemine ning korraldab seda ka praeguses ja edaspidises elus.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Juhus annab mõtted ja juhus need ka võtab; pole mingit trikki, millega neid kinni hoida või tabada.
Käestlibisenud mõte; tahtsin selle kirja panna; selle asemel kirjutan ma, et see libises mul käest.]


  • Juhus on loori mähitud hädavajadus.


  • Sirget paratamatuselõime on võimatu lõppsuunast kõrvale kallutada, iga liikumine edasi-tagasi ainult katsub seda teha; vaba tahe võib oma süstikut volipärast paika pandud nööride vahel liigutada; ja kuigi juhuse tegevusvabadus on paratamatuse sirgjoonte vahel piiratud, kuigi ta külgsuunalist liikumist juhib vaba tahe, kuigi need mõlemad teda käsutavad, valitseb vahetevahel ka juhus ja tema anda jääb viimane otsustav hoop.


  • Aga aeg ja juhused toovad mõnegi asja kohta selgust, mis kaua saladuskatte all on puhanud, ja harutavad vahel niisuguse umbsõlme lahti, et otse vaata ja imesta; seejuures toimetab aeg pikkamisi ja kannatlikult, niit niidi järel lahti näpitsedes, kuna juhused on kärsitud ja enamasti ühe hoobiga saladuslikkuse sõlmi läbi raiuda armastavad.



  • Teisest küljest näeme, et tsivilisatsiooni varasemale esiletõusule Vanas Maailmas ei saa omistada suuremat kaalu ning see on rahuldavalt seletatav juhusega. Lühidalt - ajaloolised sündmused omavad palju suuremat potentsi rasside tsivilisatsiooni poole suunamisel kui nende kaasasündinud võimed ning siit järeldub, et ilma edasise tõestuseta ei kinnita rasside saavutused eeldust, et üks rass on teisest palju andekam.
    • Franz Boas, "Primitiivne teadvus", tlk Margit Rennebaum, 2013, lk 29-30



  • Mulle on arusaamatu jutt, et küll see ja teine lavastaja on paha ja vastupidi, küll see näitleja on ebahuvitav ja andetu. Aga kuidas nad kõik on saanud kooli lõpetada, kui nad on andetud? Milleks siis valmistatakse ette noori näitlejaid, kes igale lavastajale ei kõlba? On see siis juhuslikkus? Juhuslikult oled saanud sisse ja juhuslikult sinus keegi midagi avastab. Kuskil on mingi viga. Vanal ajal võeti sind oskustööliseks, pidid oskama iga rolli teha. Kui välja ei tulnud, ei sõlmitud kevadel lepingutki. (lk 13)


  • Ma olin liiga hakkaja ja innukas kõige eest hoolitsema. Mida rohkem ma õiendasin ja askeldasin, seda tõrksamaks Pentti muutus. Ta tahtis küll maja, aga ei tahtnud, et mina tema unelma teoks teen. Mina aga seda ei mõistnud, arvasin, et osutan talle suure teene. Tema ise ei oleks oma unelma teostamise heaks sõrmegi liigutanud. Aga ehk oleksidki asjad pidanud nõnda jääma, maja oleks pidanud talle juhuslikult ette sattuma, kanajalgadel vastu kõndima nagu vene muinasjutus. Poleks pidanud otsima, vaid juhuse läbi leidma, siis oleks unelm teostunud õigel moel.


  • [Voldemort:] Ma olen olnud hooletu ning nii on mu kavad nurjanud õnn ja juhus, need parimate plaanide rikkujad.


  • Kujutatud nõtkelt, värskelt, mõistvusega oli see episood, episoodnovell, lõppkonkurentsis üks kahest preemiakandidaadist viimaste minutite, viimaste sekunditeni, kuni olukorda tõi muutuse fataalne telefonikõne eemal viibivalt haigeks jäänud žüriikaaslaselt ning kiik kaldus vastasasendisse. Kuid selleks moodustataksegi žüriid paarituarvulisena, ja kui kusagil, siis just sellistes olukordades saab selgeks, kui võimas trump on alati varrukas juhusel...


  • Iga me päev on täis vihaleajavaid kokkusattumusi. Õigemini, meie igapäev siin ja praegu on ise üksainus suur ja vihaleajav kokkusattumus, mis neelab pööri­sena enam-vähem kõik meie eluavaldused, alates liikumisest ja toitumisest, lõpetades kunstilise eneseväljendusega. See valitseb õhku, mida hingame, sõnumeid, mida vahetame sõpradega, ja poliitikute juttu, mida kuulame õhtustest uudistest. See on mõõdetav ja metafoorina kõikelubav, sel on nimi, see on põhimõtteliselt kodustatav, kuid avaldab kodustamisele vastupanu, on paindlik ja kohanev, jätkusuutlik.


  • Mul on nagu väikelapse mõtlemine, et kui näen midagi põnevat, siis jätan eelmise tegevuse pooleli. See on mäng. Brikolaaži vastand on ka insenerimõtlemine, kus on selge kalkulatsioon ja plaan. Brikolaaž on juhuslik ja kõrvalekalduv ning võib-olla ei viigi kuhugi. Ringiliikumine.
  • Laste jaoks on käegakatsutavatest esemetest millegi tegemine loomulik ja tavaline, kõik on võrdsed mängumaterjalid. Eks ka seda maailma püütakse ette disainida, aga vaba mänguvõimalust ja kulgemist pakuvad just juhuslikud esemed. [---] Vanemate roll on mitte halvustada, eemale lükata. Lapse maailmas on võimalik kõike muuta millekski muuks.
  • Tagantjärele on kõik läinud vaikselt ja märkamatult, pole teadlikku äratundmist olnudki. Ega ma väga rahul sellega ole, kuidas asjad läinud on. Ma pole olnud sihikindel ja süstemaatiline, palju on kokkusattumisi. Kui kindlat otsust pole, siis satud oma teele vaikselt.
  • See on natuke selline seisva kella fenomen, et kaks korda päevas näitab seier ikka õiget aega. Mõned asjad, millega olen juhuslikult pikka aega tegelenud, on nüüd aktuaalsuspunkti jõudnud hoopis teisel kujul. Huvitav nähtus.


  • TikTok on selles mõttes nii... random, et sa ei saa kunagi ennustada, mis inimestele peale läheb. Ma võin kaks kuud planeerida ühte videot ning siis see saab 20 000 vaatamist, aga siis ma teen mingi täiesti suvalise video kahe minutiga, mis saab sadu tuhandeid või isegi miljoneid vaatamisi.


Draama

muuda
  • [Herzen:] Elu küllus on selle voos, hiljem on liiga hilja. Kus on laul, kui see on ära lauldud? Kus on tants, kui see on tantsitud? Ainult meie, inimesed, tahame omada ka tulevikku. Me veename endid, et maailm on tagasihoidlikult meie eesmärgi lahtirullumise teenistuses. Me märkame ajaloo ebakindlat kaost iga päev, iga tund, kuid miski on pildil valesti. Kus on looduse kõrgeima loomingu ühtsus ja tähendus? Muidugi peavad need miljonid väikesed juhuste ja isepäisuse nired saama parandatud tohutus maa-aluses jões, mis kahtlemata kannab meid kohta, kuhu meid oodatakse! Aga sellist kohta pole olemas, sellepärast nimetataksegi seda Utoopiaks.

Luule

muuda

Laev eksind põhja merele,
ta mehed meresse langend —
üle jäänud on üksainuke,
külmast sellegi käed kanged.

Ei laeva jõua ta juhtida,
pool omapääd luusib see veedel.
Ei laeva jõua ta juhtida,
laev sõuab juhuse teedel.


On hurmav juhustele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis.

  • Artur Alliksaar, "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8


kas peame jooksma ära
juhused kuhjas kui kartulid
juhused porisel põllul
pole meist juhuste koristajaid
/---/
kas rootsi kuningana maruliselt joosta
üle kasehalgude üle otsatu kuuri põrandat
masuudine soni endal peas
ei teisiti käivad silmad
tuuline hämarus õues
toas lilli ja juhuste kartuleid
laual on möödunud kuud
kas nendesse joosta on vaja

  • Andres Ehin, "Jooks" I [1970] kogus "Täiskuukeskpäev" (1990), lk 116


Nad imestaksid hirmsasti,
et juba pikemat aega
on nendega mänginud juhus.

Veel mitte täiesti valmis
muutma nende saatust,
lähenes ja kaugenes,
tõkestas neil tee
ja naeru tagasi hoides
hüppas kõrvale.

  • Wisława Szymborska, "Armastus esimesest pilgust", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 15-16


vist oleme võhivõõras kohas
satume vastamisi ja juhus kannab
meid ettejuhtuvasse kohvikusse
esimese või viimase vaba laua taha
kus soovijaile serveeritakse
ammu unustatut, õhku haihtunut
kus aastad sulavad nagu suhkur

  • Jan Kaus, "ära ütle veel head aega...", Looming, 10/2016

Allikata

muuda
  • Juhus on ilmselt Jumala pseudonüüm, kui ta ei tahtnud oma tegudele alla kirjutada.

Vanasõnad

muuda
  • Ei ole ette öeldud, mis takka tuleb.
  • Inimene mõtleb, Jumal juhib (aitab, teab).
  • Pime kana leiab ka tera.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel