Joan Didion

Joan Didion (5. detsember 1934 Sacramento, California - 23. detsember 2021) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema "A Book of Common Prayer" (1977).

Joan Didion 2008. aastal

"Meie ühised palved"

Joan Didion, "Meie ühised palved". Tõlkinud Enn Soosaar. LR 30-32, 1982.

• Asi ise oli nõnda: ta läks esimese mehe juurest ära, ta läks teise mehe juurest ära, ta reisis uuesti oma esimese mehega, ta jättis selle üksinda surema. Ta kaotas esimese lapse "ajaloole" ja teise lapse "komplikatsioonidesse" (ma ei paku kummalgi puhul isiklikku hinnangut), ta kujutas ette, et suudab oma koormast lahti saada, ja tuli Boca Grandesse kui huvireisija.

Una turista. Nii ta väitis. Tegelikult ei tulnud ta siia siiski mitte huvireisile, vaid mõneks ajaks elama, aga ise ta seda vahet ei teinud.

Ta ei teinud paljude eri asjade vahel vahet.

Ta ehitas õhulosse.

Ta suri lootust kaotamata. Ja ongi kokkuvõttes kõik. Nii et tema lugu te teate. Loomulikult kuuluvad ka selle loo juurde süüd pehmendavad asjaolud, ilmastik, lagunenud kõnniteed ja valuvaigistid, aga need ainult elavate tarvis. (lk 5)

• Ma olen antropoloog, kes minetas usu oma erialal kasutatavasse meetodisse, kes lakkas uskumast, et anthropos't on võimalik määratleda vaatluste abil. Ma õppisin Californias Kroeberi juures ja töötasin São Paulos Lévi-Straussi käealusena, klassifitseerisin mitmesuguseid ühiskondi, katalogiseerisin nendes levinud riitusi ja suhtumisi sündi, kopulatsiooni, initsiatsiooni ja surma, tegin Mato Grossos ja mitmete Xingu lisajõgede ääres ulatuslikku ning tunnustust leidnud uurimistööd sealsete tütarlaste kasvatuse kohta, kuid ei teadnud sellegipoolest, miks minu uuritud tütarlapsed tegid üldse midagi või jätsid tegemata.

Lubage ma lähen veel kaugemale.

Ma ei teadnud, miks ma ise tegin üldse midagi või jätsin tegemata. (lk 5-6)

• Mulle oli huvitav näiteks teada saada, et säärane "personaalsuse" iseärasus nagu pimedusekartus eksisteerib iseseisvalt ega sõltu Mato Grosso või Colorado lastekasvatusemallidest. Pimedusekartust saab laboratooriumis sünteesida. Pimedusekartus on viieteistkümne aminohappe kombinatsioon. Pimedusekartus on proteiin. (lk 6)
• Boca Grande on riigi nimi ja Boca Grande on sellesama riigi pealinna nimi, otsekui oleks see paik röövinud kujutlusvõime isegi oma esimeselt asukalt. Vähemalt üks kord aastas, tavaliselt Iseseisvuspäeva pärastlõunal organiseerib Boca Grande Õpetatud Selts vestlusringi — sellele järgneb kutseteta kokteiliõhtu — , kus arutatakse, kes too esimene asukas võis olla, aga väitlus jääb pealiskaudseks, meelevaldseks. Teave puudub. Kirjalikke ülestähendusi ei ole. Iga Boca Grande päev, mille päikeseloojak lõpetab, näib kustuvat kohalikust mälust; vajaduse korral mõeldakse see uuesti välja, kuid meenutada enam ei suudeta. (lk 7)
• Bianca ei süüdista, et ma olevat raha salaja Šveitsi toimetanud, sest Bianca käis New Orleansis Sacre Coeuri koolis ja seal õpetati: suursugused daamid ei kõnele rahast. Ka Isabel tõmmakem maha. Isabel ei süüdista, et ma olevat raha salaja Šveitsi toimetanud, sest Isabel viibib haruharva Boca Grandes ja tema Arizona doktor on öelnud: rahast kõnelemine häirib transtsendentaalse energia voolu. (lk 10)
• Gerardo kehastab maailma selle kandi arvukaid puudeid: ta tahab olla mehelik mees, võib tühjast asjast südamepõhjani solvuda, on pähe võtnud, et tema soontes voolab siniveri; minule on eriti vastumeelt too viimane laialt levinud veendumus. Gerardo mõlemad vanaisad olid ameeriklased, suurekaliibrilised sahkerdajad — minu isa ajas Colorado maapõuevaradega raha kokku, Edgari isa Boca Grande poliitikaga — üks vanaema oli iirlasest lapsehoidja ja teine siit sisemaalt pärit mestiza. Sellegipoolest väidab Gerardo, et tema sugujuured ulatuvad Kastiilia õukonda. (lk 11)
• Näitsik põrnitses Charlotte Douglast ja torkas siis, sõnakestki lausumata, nimetissõrme letil seisvasse suhkrutoosi. Pilk endiselt Charlotte'il, hakkas ta lakkuma sõrmelt suhkruteri. Mõnel teisel maal oleks ta järgmisegi sammu astunud, oma suhtumise ühemõtteliselt selgeks teinud, oma ligase sõrme la norteamericana hammaste vahele surganud, aga Boca Grandes jäävad proletaarse vimma väljendused suurel määral sümboolseks. Meie guerrillero'd ei mõistaks sellele lennujaama kohviku näitsikule midagi öelda. Meie guerrillero'de aeg kulub sisemaal teoretiseerimisele ja neid tuleb tasapisi tagant turkida, et nad annaksid endast ikka aeg-ajalt märku ja looksid sedaviisi maa tegelikule poliitilisele elule vajaliku tausta. Meie kurikuulsalt sagedasi revolutsioone ei tee mitte guerrillero'd, vaid eranditult inimesed meie ringkonnast. Romantilise maailmatajuga kõrvalseisjal on seda tõsiasja raske aduda. (lk 14)
• Isabel oli sedavõrd šampanjat joonud, et hakkas vaikselt nuuksuma. Antonio oli Isabeli haledast luksumisest sedavõrd ärritatud, et oli toonud väravas seisva ihukaitsja käest püstoli ja sihtis nüüd sisalikku, kes peesitas Bianca purskkaevu taga seisvas jõulusõimes. Antonio paugutas alatasa püstolit või lõhkus taldrikuid. Austusest jõulurahu vastu ei olnud ta lõhkunud söögilauas ainustki taldrikut, aga sellega oli tema eneseohjeldus ammendatud. Oleks Antonio teistes tingimustes sündinud, oleks tema kui sotsiopaat juba noores põlves ühiskonnast isoleeritud. (lk 22)
• Charlotte'i pilk püsis värviliste laternate vanikul, mis rippus "Capilla del Mari" terrassil meie laua kohal. Need ei olnud jõululaternad, vaid mälestus sellest aastast, kui ma läksin São Paulos Edgarile mehele, aastast, kus üks napakas Haiiti hambaarst sai tervishoiuministri oma nõusse ja kogu Boca Grande kesklinn riputati kõhutüüfuse tõrjeks täis värvilisi laternaid. Esi­mene vihm viis millegipärast lühisesse peamiselt punased ja sinised vanikud, jättes kollased laternad puutumata, nii et õhtuti kolletas kogu linn koolnukaamuses. Ka sel õhtul, kui Edgar ja mina jõudsime São Paulost Boca Grandesse. Edgar viis minu otseteed Millonariosse, kuhu ma jäin seniks, kuni epideemia vaibus. Kui ma pealinna teist korda nägin, olid paljud ini­mesed surnud, ellujäänud aga ilmselt immuunsuse saavutanud. Värvilised laternad olid kadunud kõikjalt mujalt peale "Capilla del Mari" terrassi. (lk 25)
• Sel hommikul, kui Föderaalse Juurdlusbüroo mehed esimest korda ilmusid California Streetil asuvasse majja, ei saanud Charlotte aru, miks nad tulid. Ta oli lehest lugenud vahejuhtumist, millest mehed kõnelesid, ta oli tähelepanelikult kuulanud meeste iga sõna, aga ta ei suut­nud mitte mingil moel ühendada seda julma terroristi, keda mehed kirjel­dasid, Mariniga, kes oli seitsmeaastaselt pingile roninud, et teha endale ise hommikul süüa, ja abitult nutma puhkenud, kui tal kästi oma seinakappi koristada. (lk 29)
• Väike Charlotte palus õhtust õhtusse, et "kõik" läheks hästi. See ebamäärane "kõik" jäi tal täpsemalt piiritlemata, aga kahtlust "kõige" õnnestumise võimalikkuses ei lasknud ta endas tekkida, nii et Charlotte'il käis esimest korda peast läbi mõte, kas "kõik" saab ikka hästi minna, alles siis, kui ta oli juba mitu aastat olnud täiskasvanu. Ühendriikide lääneosas üles kasvanud lapsena pidas ta endastmõistetavaks samuti usku teatavatesse rajamaa väärtustesse, mis olid tema esivanemaid toetanud, usku maa viljakaks raadamisse ja niisutamisse, suurtesse saakidesse, usku kokkuhoidlikkusse, usinusse ja õigusemõistmisse, usku arengusse ja haridusse, usku ajaloo kulgemisse tõusvas spiraalis. Ta oli norteamericana. (lk 30)
• Ajalugu ei olnud temalt süütust röövinud, poliitika teda kalestanud. Charlotte'i üldteadmistes oli rabavaid lünki. Nendel kahel aastal, mis ta Berkeleys ülikoolis viibis, enne kui ta New Yorki jooksis ühe Warren Bogarti nimelise mittekoosseisulise lektoriga, oli ta Brontëde romaane ning "Vogue'i" moeajakirju lugenud, oli endale kangasteljed ostnud, oli nädalalõpuks koju Hollisterisse sõitnud ja nädala sees palju maganud. Nendel kahel aastal oli ta üksainus kord ülikooli pearaamatukogus käinud, nimelt külastanud seal Harvardi klaaslillede rändnäitust. Tal oli meeles, et klaaslilled olid talle meeldinud. (lk 30)
• Ta mõistis, et maailm käärib kogu aeg, kuid uskus, et asi lõpeb siiski hästi. Ta uskus, et inimesed, kes maailma rahvastavad, on samasugused nagu tema ise. Sõna "revolutsioon" seostus tema kujutuses Bostoni teejoomisega, tolle sündmusega nendest vähestest Ühendriikide ajaloos enne Lääne alistamist, mis oli tema tähele­panu köitnud. Tõsi küll, seesama sõna seostus ka Prantsusmaal ja Venemaal asetleidnud sündmustega, kuid eks olnud needki hästi lõppenud, sest miks muidu need üldse toimusid. (lk 30)
• See episkopaalne kool, kus Marin käis neljandast eluaastast kuni ülikooli astumiseni, oli oma eesmärgiks seadnud "arendada õpilastes realistlikku, kuid optimistlikku eluhoiakut", aga iga kord, kui see fraas "realistlik, kuid optimistlik" ilmus mõnes kooli trükises, luges Charlotte selle endale iseloomulikult "realistlikuks ja optimistlikuks eluhoiakuks". (lk 35)