Désiré Thomassin (1858-1933), "Heinategu", s.d.

PiibelRedigeeri

  • Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa!


ProosaRedigeeri

  • Kõige kaunim asi on tubli koorem sõnnikut, kui see tuuakse teile külmakahusel päeval ja ta aurab, nagu suitseks ohvrituli. Ja kui see suits tõuseb taevasse ja kui too seal ülal, kes kõike mõistab, seda ninna tõmbab, siis ütleb ta: "Ohoo, see on priima sõnnik!"


  • [Faber:] Aga ma arvan, et kui kaks valitsejat sõdivad võimu pärast, teevad nad seda vähemalt ausalt, kumbki oma lipu all. Aga kui inimesed hakkavad sõdima oma hingeõndsuse nimel, on hing see, mille nad kõigepealt kõrvale heidavad kui ülearuse koorma.


  • Kujutluses ülendatud armastus kaldus olema kõrgromantismi valem apokalüpsise, revolutsiooni teostumise totaalse lõppvormi jaoks, mis taandati nõnda oomeniks või tõotuseks. Miski ei saa olla luulele raskem koorem ning kõrgromantism, mis oma hämmastavates ambitsioonides riskis kõigega, pidi paratamatult kaotama peaaegu sama palju, kui ta selle püüdlusega võitis. Nägemus, mis pidi saama järjepidevaks, muutus hoopiski Heade Hetkede katkendlikuks talletamiseks, mille elusust ohustas kalduvus jätta neid meelde juba enne nende möödumist.


  • Inimene oli lapitöö, vanade tükkide summa, ajutine nähtus, mis hädiselt funktsioneeris, täis üleliigseid tunnuseid. Me vedasime minevikku endaga kaasas. Minevik muutis meid selleks, kes me olime, ja meil tuli sellega hakkama saada. Elu ei olnud võitlus, see oli koorem. Seda tuli kanda. Nii hästi kui võimalik. Seda ülesannet tuli täita esimesest hingetõmbest alates. Inimesena olid sa alati tööl. Keegi ei surnud haiguse, vaid mineviku kätte. Mineviku kätte, mis ei olnud meid selliseks olevikuks ette valmistanud. ** Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 156


  • Neetud on need, kes vaimust vabad, sest iga nende raja lõpus on tellistest müür. Neetud on rõõmsad, sest paratamatult tehakse nende eksitus neile selgeks. Neetud on, kes jaksavad, sest nende õlgadele langeb iga uus koorem. Neetud on maa sool, sest kiirete jõgede sees lahustuvad tema sõnad. Neetud on emad, sest keegi ei saa olla kahes kohas korraga, ehkki nii nende lapsed kui ka nende maailm seda ootavad. Neetud on naised, sest nad ei oska iial aimata, kes ja millal. Neetud on mehed, sest nad ei oska iial aimata, kas ja kuidas. Neetud on prillikandjad, sest nad teavad liiga palju. Neetud on need, kes vaimust vabad. Neetud on, kes jaksavad. Neetud on, kelle hääl kõlab, sest nad laulavad sõnu, mille eest makstakse. Neetud on õiguseotsijad, sest neid nuheldakse kahekordselt. Neetud on, kes jaksavad, sest koorem nende õlgadel aina kasvab ja kasvab.


LuuleRedigeeri

see õnnis meeleolu, milles kogu
müsteeriumi raske koorem, rusuv
maailma käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me vere liikumine
just nagu katkeks ja me kehana
küll suigume, kuid saame elus hingeks;
me silm, mis vaikse kindluse on saanud
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
elava olemust.

  • William Wordsworth, "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18


Kui ka mõte, ussist nõtkem,
eluks ei saa usku anda, —
naeratades naabrilt võtkem
tema raskeim koorem kanda
See meist roogib hingesalve
sadestunud kõntsasette,
kuni kirkana me palve
kerkib taas Jehoova ette.

VanasõnadRedigeeri