Müsteerium

Odilon Redon, "Müsteerium" (u 1910)

Michèle Battut (* 1946), "Taimne müsteerium", s.d.

Proosa

• Ma ei saa teile Venemaa tegevust ennustada. See on mõistatus, mida ümbritseb müsteerium, mis peitub saladuses. Aga võib leidub ka võti selle juurde. See võti on Venemaa riiklik huvi.
  • I cannot forecast to you the action of Russia. It is a riddle wrapped in a mystery inside an enigma: but perhaps there is a key. That key is Russian national interest.
  • Winston Churchill, BBC raadiokõne "The Russian Enigma", 1. oktoober 1939

• Armastus on kahe inimese vaheline müsteerium, mitte nende samastumine. (lk 166)
• Asi on nimelt selles, et müsteeriumis peitub energia. See süstib energiat igaühesse, kes püüab lahendust leida. Kui te teete müsteeriumi saladuse avalikuks, siis sellega te röövite teistelt otsijatelt olulise energiaallika. (lk 262)
  • John Fowles, "Maag", tlk Henno Rajandi, Varrak 2005

• [Julian Morrow:] "Kas te mäletate, millest me ennist rääkisime, kuidas verised, õudsed asjad on vahel need kõige ilusamad?" küsis ta. "See on väga kreekalik mõte, ja väga sügav. Ilu on õud. Mida tahes me nimetame ilusaks, me väriseme selle ees. Ja mis võiks olla veel õudsem ja ilusam, kreeklaste või meiesuguste hingede jaoks, kui kaotada täielikult enesekontroll? Heita endalt viivuks eksistentsi ahelad, teha lõpp meie sureliku mina õnnetule olemasolule. Euripides kirjeldab menaade: pea kuklas, kõri tähtede poole, "rohkem kitse kui inimese moodi". Olla täiesti vaba! Muidugi on võimalik neid destruktiivseid kirgi välja elada ka vulgaarsemalt ja vähem tõhusalt. Aga milline nauding on need ühe hooga valla päästa! Laulda, karjuda, keset ööd metsas paljajalu tantsida, surelikkusest sama vähe teadlik kui loom! Need on võimsad müsteeriumid. Sokumöirged. Maa seest pulbitsevad meejoad. Kui oleme oma hinges piisavalt tugevad, võime loori eest rebida ja sellele alasti, õudsele ilule otse silma vaadata; anda end jumalale õgida, alla neelata, lasta oma kondid segi paisata. Et ta meid seejärel uuesti sündinuna välja sülitaks." [---]

"Just selles seisneb minu jaoks dionüüsilise rituaali õudne võlu. Seda on raske ette kujutada. Seda puhta olemise palangut."

• Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, 2007, lk 43

• Sest selline on Aja müsteerium. Mälu just nagu säilitaks teda. Aga nimelt säilitaks. Nagu muuseumis. Klaasi taga. Puutuda ei saa. Ja on see päris või on võlts, kes ütleks! Ja ta teab, see kergemeelne ja ettevaatamatu rändur, kes arvas, et võib karistamatult külastada oma Minevikku, et ta ei tule sinna enam iial tagasi. Et nüüdsest jätab ta selle paiga - ja selle aja - á Dieu, kelle omad need muidugi ongi. Sest võib-olla - me ei tea ega võigi teada - on Jumalas tõesti minevik olemas, aga olemas saab miski olla vaid oleviku kujul. Mida kah, meie tavalistes eludes, õieti olemas polegi. Kui Jumalas on tõesti Olevik, on temas ka kõik muu.
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)", 2019, lk 128

• Networkimise hõlbustamiseks korraldas instituut igakuiselt vabas vormis õhtupoolikuid, kus pakuti veini, snäkke ja muud head paremat. Muidu saksalikult formaalses teadusasutuses kiskusid siis tavaliselt asjad küll natuke segaseks. Kes muidu nii viisakatest teaduritest vetsupoti sinna kukkudes ära lõhkus, jäigi müsteeriumiks, mille üle arutleti veel pikalt.
  • Jaana Davidjants, "Uurides sõjakoldeid - välitöö võlud ja valud", Delfi, 06.08.2020

• Juba lasteaedades oli hakatud õpetama, et hingehaav on nagu iga teine haav, ainult veel palju keerulisem, ning selle ravimisel peavad kõik kaasa aitama. Kuidas täpselt, selle juurde lubati jõuda algkooli viimastel aastatel, kuid vundamendiks raiuti laste pähe teadmine, et kurva tuju, raskemeelsuse, nukruse või ka lihtsalt hingelise segaduse korral, kus kõik kaotab oma kontuurid, selge muutub segaseks ja vastus muutub küsimuseks, subjektist saab abjekt ning inimese elust lõputu müsteerium, tuleb igal juhul rääkida kasvatajaga, et segadusega saaks te-ge-le-da.
  • Eero Epner, "Harmooniline õnnelik inimene" Sirp, 07.08.2020

Luule

naksub kaev ja kõlksub ämber, ohkides on koormad teel
suure surutõrre poole, kus siis algab võimas tants.
Puhaste ja mahlakate kobarate püha küllus
ülbelt katki sõtkutakse, püdel segu kihab, käärib,
ja nüüd kostab tsimblihelin, tümisevad vasksed trummid —
märgiks, et müsteeriumi Dionysos ilmub nüüd,
tuleb, kaasas saatürpoisid, kitsejalgsed kaunitarid,
ja Silenusegi pikk-kõrv sinna sekka tõstab häält.
Kapjadega tallatakse põrmu seal kõik kord ja komme,
uimastatud on kõik meeled, kõrv on suurest lärmist kurt.
Purjus käpp seal kobab peekrit, täis on pead ja pungil vatsad!
See, kel peas on kained mõtted, ainult häirib asja käiku:
vastne vein ei saa ju ruumi, kui on mullust astjas ees.

• Johann Wolfgang Goethe, "Faust", II osa, 3. vaatus, tlk August Sang, 1972, 2. trükk, lk 269

Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.

Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.

• Heiti Talvik, "Dies irae" 1 kogust "Kohtupäev" (1937)

Ma tean, et eraelu on müsteerium,
kuid ma ei tea, mis on müsteerium.

• Juhan Viiding, "*Arg agu. Mitte kedagi, kes tuleks...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 434