Faust

Johann Wolfgang von Goethe värssdraama

"Faust" on Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia. "Fausti" algvariandi kirjutas Goethe tõenäoliselt aastatel 1773–1775. Aastal 1790 ilmus trükis "Faust. Fragment". Aastal 1808 ilmus "Faust I". "Faust II" ilmus 1833. aastal, pärast kirjaniku surma.

Anton Kaulbachi maal "Faust ja Mephisto".

Faust (ka dr Faustus) on klassikalise saksa muistendi tegelane, kes sõlmib lepingu Kuradiga. Seda ainest on kasutanud erinevad kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad. On arvatud, et muistendikangelase prototüübiks on 15.-16. sajandi paiku Saksamaal elanud kahtlase kuulsusega alkeemik ja maag Johan Georg Faust. Vanim kirjanduslik töötlus pärineb 16. sajandi teisest poolest.

Eesti keeles on tuntumad kaks "Fausti" tõlget, mille autorid on Ants Oras ja August Sang.

August Sanga tõlgeRedigeeri

Johann Wolfgang Goethe, "Faust". Tõlkinud August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, 2. trükk

Ei viivitus too muud kui kurja.
Kus aga tahe jalamaid
lõi küüned võimaluse turja,
seal tööd ei läinud iial nurja,
vaid uute tööde seemneks said.

  • Eelmäng teatris, lk 10


Maa pisijumal elab endistmoodi —
on sama kentsakas kui siis, kui loodi.
Tal pisut kergem oleks kiratseda,
kui mõistus tema teed ei valgustaks.
See loomadest peab eraldama teda,
kuid teeb ta loomadestki hullemaks.

  • Proloog taevas, Mefistofeles, lk 12


Jah! Inimeste põlv on vaadata nii paha,
et seda nähes kuratki ei taha
neid enam kiusata.

  • Proloog taevas, Mefistofeles, lk 12


Aeg-ajalt huvitav on seista taadi ees,
seepärast astun vahel siia sisse.
See on tast kena, et nii tähtis mees
nii inimlikult suhtub kuradisse.

  • Proloog taevas, Mefistofeles, lk 13


Olen, ah, kõik läbi uurind:
mõtte-, arsti- ja õigusteadust
ja ka Uut ja Vana Seadust
kaua palehigis puurind.
Mis, vaene togu, sain ma sest?
Pole teragi targem endisest.

  • I osa, "Öö", Faust, lk 14


See üksnes elab ilma vaevata,
kes väliskoorest satub vaimustusse.
Ta ahnelt rühmab aardeid kaevata
ja rõõmus on kui leiab vihmausse.

  • I osa, "Öö", Faust, lk 20


Kaks hinge asuvad, ah, rinnas mul,
ja kahele on kitsas ainus ase.
Üks iga kiuga klammerdudes peab
mind armurõõmus, mulla maises süles,
ja teine põrmust võimsa väega veab
mind igaviku aasadele üles.

I osa, Faust, lk 32


Faust: Mis selgitust seal veel on vaja,
kus juba nimest selgub laad ja viis.
Kord Õel, kord Valevürst, kord Peibutaja.
Noh, ütle, k e s sa oled siis?
Mefistofeles: Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.

I osa, lk 38


Kui iial hüüan rõõmu sunnil:
"Oh ilus hetk, oh viibi veel!" —
siis ahelda mind samal tunnil,
siis olgu lõpp mu maisel teel.
Siis võivad leinakellad hüüda,
siis oled tööst sa vabanend,
siis kuskile mul pole enam püüda,
ma sinu meelevalda annan end.

I osa, Faust, lk 46


Hall, sõbrake, on kõik teooria,
kuid haljas elu kuldne puu.

  • I osa, Mefistofeles õpilasele, lk 54


Me võõrast alati ju vältida ei jaksa.
Hea tihti kaugelt tuuakse.
Küll Prantsusmaad ei salli Saksa,
kuid sealseid veine meelsalt juuakse.

  • I osa, Auerbachi kelder, Brander, lk 60


On ristikirikul tubli magu,
ta nahka pannud on terved maad
ja ikka saab veel kõigest jagu.
Et võõras vara kedagi
ei koormaks, seedib sedagi.

  • I osa, Mefistofeles, lk 77


Blondiin: Mu härra, ainult sõnake või paar.
Mu palg, mis praegu jumekas ja klaar,
on suve ajal tähne täis mis kole.
Kas mõnda rohtu teada teil ei ole?
Mefistofeles: See, kallis laps, on tõesti tüütu haigus,
kui panterkirjuks näoke muutub maikuus.
Kärnkonnakeeli kohobeerige
te konnakuduga ja destilleerige
neist määret keskööl täiskuupaistel
see tähnid võtab meestel kui ka naistel.

  • II osa, lk 170


Kui kuskil käivad tondid kummitamas,
on kohe filosoof sealsamas,
ja seks, et loorber ehiks laupa,
loob uusi tonte tosinate kaupa.

  • II osa, Mefistofeles Homunkulusele, lk 210


Kas inimest siis veenab ükski nõu?
Seks liiga tuim ja kangekaelne on ta.
Heast nõust tal õppida on üle jõu.
Ei ükski võim saa muuta inimkonda.

  • II osa, Nereus Thalesele, lk 216


Minge sinna, õed, kuid meie kohinaga ümbritseme
rikkalikke istandikke haljendaval viinamäel,
seal kus terve pika päeva viinamarjakasvataja
õnne lootes saagi pärast armastavalt vaeva näeb,
kaevab, kõplab, raage lõikab, vääte köidab, palvetades
kõigi taevaliste poole, päikse poole kõigepealt.

  • II osa, lk 268


Ent kui kõigilt taevalistelt, kõige rohkem Helioselt
õhku, niiskust, soojust saand on viinapuude küllussarv,
elavaks kõik äkki muutub, seal kus vaikne aednik töötas,
vargne kohin lehti täidab, kõigis paigus hääled on:
naksub kaev ja kõlksub ämber, ohkides on koormad teel
suure surutõrre poole, kus siis algab võimas tants.
Puhaste ja mahlakate kobarate püha küllus
ülbelt katki sõtkutakse, püdel segu kihab, käärib,
ja nüüd kostab tsimblihelin, tümisevad vasksed trummid
märgiks, et müsteeriumi Dionysos ilmub nüüd,
tuleb, kaasas saatürpoisid, kitsejalgsed kaunitarid,
ja Silenusegi pikk-kõrv sinna sekka tõstab häält.
Kapjadega tallatakse põrmu seal kõik kord ja komme,
uimastatud on kõik meeled, kõrv on suurest lärmist kurt.
Purjus käpp seal kobab peekrit, täis on pead ja pungil vatsad!
See, kel peas on kained mõtted, ainult häirib asja käiku:
vastne vein ei saa ju ruumi, kui on mullust astjas ees.

  • II osa, 3. vaatus, lk 269


Kui ära võeti käest meil õhuruum
ja alla heitis issand meie mesti,
all hiigellõke kõrvetavalt kuum
keskküttena jäi loitma igavesti,
siis valitses seal hirmus ruumikitsus,
nii ebamugavalt meid kokku litsus,
et kuradid kõik võidu turtsatasid,
eest, tagant gaase välja purtsatasid.
Kõik põrgu ujus vänges väävlihaisus
ja pinge tõttu maakoor muudkui paisus
ja sisesurvest oli niivõrd pungis,
et lõpuks gaas maakoorest läbi tungis
ja plahvatus kõik paiskas läbisegi —
kus enne org, nüüd sinna harja tegi.
Neid fakte Õpetused silmas peavad,
mis alumise ülemiseks seavad.
Sealt pagedes, kus, orjastavalt kuum,
me käsutusse jäi nüüd vaba ruum.
See tõde on, mis tõestamist ei nõua,
kuid rahvasteni veel nii pea ei jõua.

  • II osa, 4. vaatus, Mefistofeles, lk 271


Ei asjatu sel olnud otsiskelu,
kes kõige viimast tarkust teab:
vaid see on väärt nii vabadust kui elu,
kes pidevalt neid kätte võitma peab,
kes ohte trotsib inimeste seas
nii noorest peast kui kesk- ja raugaeas.
See on mu ihaldatud ideaal,
kui vaba rahvas asub vabal maal.
Siis võin ma öelda kaunil hetkel:
veel viibi, ilus oled, viiv!
Ei katta siis saa maisel retkel
mu jälgi unustuseliiv.
Ses aimuses täis õnne on mu vaim.
Oh ülev hetk, mu elu ilusaim!

  • II osa, Faust, lk 310

Teose kohtaRedigeeri

ProosaRedigeeri

  • Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis Goethe ja toppis särgi püksi, kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast Götzi ja Wertherit, küsisin ma lootusetult käsi laiutades. Faust, karjus Goethe äkki jubeda häälega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad taeva poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu kuradiga, et teda intellektuaalselt jalge alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, kompromissiks, kirevuseks.
    • Jaan Undusk, "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312
  • Vahepeal külastab [Alexander von Humboldt] oma venda ja selle sõpru Goethet ja Schillerit Jenas ja Weimaris. Goethe on noormehest vaimustuses, Schiller pigem põlgab toda püsimatut ja kardab, et poiss meelitab oma teaduseõhinaga vanameistri poeesia juurest eemale. Kuid vanameister saab vaid lahti igavusest ja kirjutab "Fausti", kus kasutab nimitegelase loomisel, nagu kõik kaasaegsed teadsid, mitmeid oma noore teadusemehest sõbra jooni.

LuuleRedigeeri

Sääl õpilasi juhib sama vaist,
mis Zoroastrit, Fausti, Gobi nõidu,
ning ahnelt saatanaiga kõigist maist
Mefisto teadusisse süüvib võidu.

Ent viimses pingis, otse vastu ust,
laup kipras, kulmudes veel mõni hagan,
veab lehele, mis tindist täitsa must,
poolunisena tähti Vanapagan.


Sa sosistad et käes meil parim iga
Hull Gretchen pandi põrgu vangikongi
Kareninad Opheliad koos Kariniga
veel ootama jäid jõge trammi rongi

See Gretchen pärast sai veel pühakuks
Sa hoiad autot kindlalt rattaroopas
Kas naised ohvreiks mehed mühakuiks
tõepoolest sirgusid siin vanas heas Euroopas?