Kas me ei teegi mõnikord väga suurt ja sageli parandamatut viga just sellega, et näeme neis inimesehakatistes ainult õpilasi, aga mitte seda, et nad on just inimesehakatised? Et need on tulevased isiksused, kelle väljakujundamine eest me väga suurel määral vastutame? Kas me mõtleme üldse sellele, et meie käitumise kaudu, meie suhtumise kaudu moodustub neil pikkamööda maailmapilt – pilt sellest maailmast, mis neid kooli lõpetamise järel ootab?
Võrreldes eakaaslastega Soomes tunnetavad Eesti koolinoored vanemate edastatavates väärtustes olulisemana saavutusi ja edukust, vähem olulisena aga eetilisi ja sotsiaalseid väärtusi. Eesti õpilaste vanemate hulgas on võrreldes Soomega kaks korda rohkem neid, kes peavad laste arvates väga tähtsaks head õppeedukust. Viimane erinevus viib tõdemusele, et Eesti kooli liigset teadmiste- ja vähest väärtustekesksust tingib suurel määral vanemate surve ning siirdeühiskonna edukultus üldisemalt.
Selleks, et nii nooremad kui vanemad põlvkonnad tunneksid end paremini, et meie elukvaliteet oleks kõrgem, tasub kriitiliselt hinnata meie ühiselt loodavat vaimset keskkonda. Lõputu kramplik pingutamine väliste edueesmärkide nimel ei ole ilmselt jätkusuutlik.
