Koristamine

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel
  • Täna tõin Calvadosi, Amontillado ja banaanilikööri. Aga koristamine teeb mu haigeks, ma lihtsalt ei jõua kõike rämpsu välja rookida. Kunagi ma selle sisse upun.
  • Ette hoiatamata kruvib ema TEMA peakuplil kaane pealt, pistab oma käe kupli alla ja hakkab seal usinalt sorima. Kuplis valitsenud kord teda ei huvita, ema loob seal temale endale sobiva korra. Ta ajab kõik segamini, viskab nii mõndagi, mis on enne luubi alla võetud, välja või sätib siis pärast harja ja nuustikuga küürimist ja energilist läikimapoleerimist jälle korralikult kupli alla tagasi ja kruvib kaane kinni. Kogu protseduur meenutab hakklihamasina puhastamist. (lk 18)
  • Kes mõtleks tolmupühkimisele või ämblikuvõrkude mahaäigamisele toas, mida kasutatakse konservikarpide ja ajalehtede, täiesti väärtusetute asjade ladustamiseks? Sylvie hoidis neid minu meelest alles ainult sellepärast, et pidas kogumist majapidamise olemuseks ja väärtusetute asjade kuhjamist eriliselt piinliku kokkuhoiu märgiks. (lk 166)


  • Saabus Jussike Laupäevamaale. Laupäevamaal käis kiire askeldus. “Tere, Laupäev,” ütles Jussike, “kas sa juhataksid, palun, kuidas ma Pühapäevamaale pääsen?"
”Pühapäevamaale on ainult ühe päeva tee,” ruttas Laupäev vastama, “aga kui asud mulle appi tube koristama, vaipu kloppima ja saunaahju jaoks puid kandma, saame varemgi valmis ja võime Pühapäevamaale teele asuda.”
Nüüd oli Jussike kärme mees. Kõik töö sai kiiresti tehtud. Lõpuks käis Jussike veel saunaski, et oleks kenam pühapäevamaale minna. (lk 19)


  • Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust üht¬teist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on. Gu-le pakub naudingut näha elus "kauhut kaikkialla", tema kirg on "hoida alati negatiivsuse haav lahtisena", nagu nõuab Kierkegaard. Noorest peast imetlesin teda, aga ega ma ei mõistnud. Nüüd ma mõistan. Gu- suudab seda, ta naudib seda, ta on omas elemendis, kui kõike enda ees mustana näeb. Aga minule on see võõras element. Olen alati igatsenud avameelset, sooja armastust. Jäine armastus võib olla muidugi uhke, aga selles, minule võõras atmosfääris on see nõudnud jõudu. Ühtelugu vaid kriitika, satiir, pilge. Ja see kaksikmäng algusest peale! M.S-i ja minu vahel. Missugune põrgu! See oli muidugi hea taltsutamisvahend! Ja kuidas ma aastate kaupa võitlesin, et nõiaringist pääseda. Ometi olime teineteisesse armunud. Nüüd on tulemus käes. Mind on käsutatud, alguses mees, siis lapsed. On taltsutatud ja käsutatud. Nüüd mõtlen juba tõsiselt vaestemaja peale. On tunne, et ei jaksa enam teenida. Kuid ega ei ole vist kerge ka vaestemajja saada, kui on sugulasi. Tuleb roomata põrandad ning teiste suitsutuhka ja sülge maha pesta.