Ateljee

Adrienne Marie Louise Grandpierre-Deverzy, "Abel de Pujoli stuudio" (1822)

Eugénie Tripier Le Franc (1797-1872), "Mme Vigée Lebruni ateljee", s.d., 19. saj. algus

Ferdinand von Wright, "Vaikelu ateljees" (1868)

Georges Achille-Fould, "Rosa Bonheur oma ateljees" (1893)

Marianne von Eschenburg (1856-1937), "Kunstnik Olga Wisinger-Floriani ateljee", s.d., enne 1926

Proosa

• Paik, kus tõepoolest võib hulluks minna, on fotoateljee: meid kästakse üksisilmi naeratades vaadata kohta, kus pole midagi vaadata ega naerda.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 33-34

• Kui Troy oli saanud Tatler’s Endi isalt päranduseks, oli ta ehitanud sinna selle ateljee. Tegu oli ruudukujulise põhiplaaniga korraliku kiviehitisega, kus valgus tuli ülalt ja mille ainus aken oli vastu kitsast lõunapoolset vahekäiku. Ateljee paiknes majast veidi madalamal ja umbes minuti tee kaugusel. Talle andsid mõnusat varju tammed ja sirelipõõsad. Troy sammus edasi mööda käänulist rada sirelipõõsaste vahel ja lükkas ateljee ukse pärani. Läbi massiivse ukse taguse puust vaheseina kostsid ta õpilaste hääled. Jah, õpilased olid ta kannatuse proovile pannud. "Olen olnud liiga kaua ära," mõtles ta. Ta teadis päris täpselt, kuidas keegi välja näeb, kuidas kellegi töö edeneb, milline õlivärvi, tärpentini ja fiksatiivi lõhn on ateljees, kuidas modell Sonia kirub kuumust, tuuletõmmet, ebamugavat poosi, külma ja uuesti kuumust, Katti tammub molberti ees edasi-tagasi, võib-olla ühe kinga kriuksudes, Ormerin ohib, Valmai Seacliff poosetab ning Garcia, mässamas saviga lõunapoolse akna all, vilistab läbi hammaste.
  • Ngaio Marsh, "Roimakunstnikud" (1938), tlk Mark Sinisoo, 1993, lk 20

• Kunstnik, nagu ta oli, ei olnud ta ühtki joont tõmmanud sirkli, joonlaua ja mõõduskaala järgi. Ta pidi kõik ise tegema. Selleks oli ta Ants Laikmaa, kes ei vajanud arhitekti, veel vähem ehitusmeistrit. Nii ei olnud ta maja plaani kavandanud paberil mastaabi järgi ega isegi graafiliselt vaos hoidnud, vaid selle lihtsalt skitseerinud. Ja tagajärg oli see, et —

KUIDAS TUPPA SISSE PÄÄSEDA?...

Valmisehitatud katus ülalt ja teine sein kõrvalt ei jätnud enam korralikku ruumi ei sissekäigu ukse ega mõningate trepiastmete jaoks teisel korral! Võta ja lõhu maha sein, või kergita katus kõigi sarikate ja sideplankudega laiemale. Peremees leppinud siis väiksema kurjaga ja kombineerinud tolle ukse nii, et poolviltu enese sisse ikka pressis, aga mainitud trepiastmed selle ees osutusid nii järsuks, et karda ja imesta seesugust käimist-turnimist inimese jaoks, kel on halvatud jalg. Ja just selle läve kaudu pääses maja kõige mõnusamasse ossa, kus muu seas asus ka improviseeritud ateljee. Too pärisateljee või suur saal alumisel korral jäigi ilma põrandata, nagu selle ees maja välisseina toreduseks algatatud suur lahtine rõdu ei jõudnud toorest vundamendist kaugemale.

• Artur Adson, "Siuru-raamat" [1949], Tänapäev 2017, lk 64-65

• See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindimagnetofon mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge kass põõnas aknalaual, muusikast ja nitroaurudest hullunud naaber kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid ahju ees nagu tankirusikad.
  • Ervin Õunapuu, "Pimesta pimedus. Esimene ajaraamat. Taavet", Vikerkaar 1/1986, lk 30

• Kunstimaailmas on, vähemalt Eestis ja ilmselt seoses madalamate sissetulekutega, mis mujal tingimata nii ei ole, naistel isegi suurem tegutsemisruum. Siiski ei väsi ma meenutamast, et kui ma sain esimest korda elus kunstnike liidult enda kasutusse ateljee, aastal 1997, siis mulle anti köök.

Öeldi, et foto- ja digitaalmeediaga tegelev naiskunstnik ei vajagi suuremat ruumi, kümneruutmeetrine köök on täiesti paras. Siis sain teada, milline on minu koht kunstimaailmas.

• Liina Siib, intervjuu: Maria-Kristiina Soomre Liina Siib: ruum defineerib naise. Sõbranna, 18. juuni 2011

• On nähtavad ja nähtamatud ateljeed. Hinge hämarates sepikodades käib töö nii ööl kui ka päeval. Ülim töökoda on ikka üksindus.
  • Kadri Mälk, "Testament", Stuttgart, 2016, lk 293

Luule

Akna taga on kohisev kevad.
Akna taga on õitsevad aiad.
Akna taga on lootuste lopsakus.
Ateljees on hämmastavalt hämar.
Ateljees on sumisev sumedus.
Ateljees on taibukas vaikus.
Iga kutsumus on katsumus.
Ainult julgete ulmade ees ei sule tulevik uksi.
Kivipangad seisavad, paindununa mõtiskluse pinges.
Vormid ja ideed uurivad neis teed.
Homme astuvad nad oma kohtadele galeriide galeeridel,
kerkivad tärkavates parkides,
ja ehivad käärivate skvääride ääri.

• Artur Alliksaar, "Skulptori ateljees", rmt: "Päikesepillaja" (3. tr, 1997), lk 69

mu sõber suvel suures ateljees
ei oska käsi peita selja taha
ja ta on vaba vabaduse sees
ja sellest välja enam ta ei taha

mu sõber Andres ammu ei tea kes kus
või kelle maal nüüd ripub ja mis viisil
või kelle pilte ostab kunstikeskus
ta laulab šlaagrit vanal valel viisil

• Juhan Viiding, "*** mu sõber suvel suures ateljees" kogust "Käekäik" (1973), lk 34

Laeaknaist lumist valgust imbub taas.
Mis värvilaat! Kuis lõikub vorme, pindu!
Paks nümf täis häbitust siin näitab rindu.
Askeetlik rauk. Üks kilkav savivaas.

Raam raami kõrvaL nurgis, seintel, maas.
Daam mustas. Vesipiipu imev hindu.
Kurb odalisk. Ja tuulehoos kaks lindu.
Märg puudehaljus. Nautleja ekstaas.

• Kalju Kangur, "Ateljees" kogus "Portselantantsud" (1981), lk 24