Sünnitamine

ProosaRedigeeri

  • Seejuures avastasin ma, et üks kirp sünnitab teise. Sest kui ma silmitsesin nende rohkust ja kuidas nad ujuda oskasid, leidsin ma, et mingid pisikese jalad ronisid kirbu tagaotsas, ja ma arvasin, et see on mõnd kummalist sorti. Lõpuks aga ma nägin, mis see on, ma võtsin kirbu oma näpule ja sellest tuli pisike olevus välja ja jättis maha sünnimärgi. Ta hakkas kohe hüppama, sellal kui ema veidike istus, enne kui toibus, ta ei suutnud esimene kord väga kaugele hüpata. (lk 158)


  • Helde jeesuke küll, tulgu nüüd prouakene kohe, oh, joostes, hüpates, linnutiivul, eks rätsepanoorikul seltsimajas olla ees see raske ja valus tund! Tema, rumal vanainimene, pole muud ette võtta mõistnud kui et oigava ja vintskleva nooriku toobrisse, sooja vee sisse pistnud. (lk 6)
  • Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk.
"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih."
Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur koer, kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle ahastuse pärast nüüd tapelda.
"Haavlid viimaseni otsas," ümises kitsilt ja viskas kalakoti nurka, "tulin nende järele..."
Aga naine ei vastanud enam, surus küüned toobrilaudadesse ja oigas valju häälega, siis karjatas ja hakkas kisendama, pikalt ja valuliselt, nii nagu mees ennest läbi metsa tulles oli kuulnud kellegi kisa.
"Ära siis nii," keelas üminal. "Mina ei mõista sind ka aidata..."
"Leiti ka aeg paariminekuks," kisendas valust ja vihast poolsegane naine. "Surm ja peks ja sunnitöö... läbituhnimised ja tagaotsimised... no mis inimene sellest küll keset seda põrgumöllu sündima peaks?" (lk 18-19)


  • Naine on nõus elu andma vaid siis, kui elul on mõte. Ta ei saa olla ema, püüdmata osaleda majandus-, poliitika- ja ühiskonnaelus. Kahuriliha, orjade ja ohvrite ilmaletoomine ning vabade inimeste sünnitamine on kaks ise asja. (Ema, lk 387)


  • Kujutlen, mis möll kooliski lahti läheks, kui ma kirjutaksin äkki teemal "Kelleks ma tahan saada", et olen surmkindlalt otsustanud hakata ämmaemandaks või günekoloogiks või midagi sinna kanti. Igatahes on minu meelest jube põnev aidata pisikesi põnne siia maailma tulla. Aga vist veel vahvam oleks, kui mõnele moorile saaks selle lõbu hoopiski ära keelata. Minu meelest aborditegemise vastu sõdida on äärmine totrus. Seda peaks ainult paljudel kordadel lihtsalt sundkorras tegema. (lk 56)
    • Silvia Rannamaa, "Kui lapsed mõtlema hakkavad", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 50-61


  • Aga õõvastavamgi on asjaolu, et loogika, millega Gileadi juhid oma hirmuvalitsust õigustavad – kus naiste väärtus lähtub peamiselt nende sigimisvõimekusest –, on lääne ühiskondades praegugi täiesti igapäevane.
1980. aastate USAs või nullindate Eestis võis see kergesti jääda märkamatuks, sest "sünnitamismasina"-retoorikale ei saa liberaalses demokraatias mingeid väga suuri ümberkorraldusi ehitada. Ent ka toona kaaluti vanemapalga kõrval iibe tõstmiseks tõsiselt ka lastetusmaksu ja teisi karistavaid meetmeid. Paljud hullud mõtted võivad headel aegadel tunduda­ naeruväärsed ja ohutud, ent düstoopiate ülesanne on mõelda, milline on nende potentsiaal siis, kui kontekst muutub.


  • Anna tegi silmad lahti ning nägi verest viirulist ja läikivat kätepaari. Nägu polnud näha. Kõrvus kajas läbilõikav kisa. Alguses arvas Anna, et ta on Utras ning Ronald aitab Josephil jälle siga tappa See oleks selgitanud verd, punaseid käsi ja kohutavat kiledat häält. Siis taipas ta, et tema ise kisendab.
Keegi asetas kuiva käe tema laubale ja pomises sõnu, millest ta aru ei saanud. Ta nähvas mehele vastuseks mingi rõveduse.
Valu ei läinud üle.
Selline tunne on surres.
Küllap rohu mõju hakkas lõppema, sest kui Anna jälle eredasse kunstlikku valgusse silmad avas, tabas teda selgusehoog.
Ei, selline tunne on sünnitades. (lk 9, romaani algus)


  • [Joanna:] "Mu ema väitis ikka, et kui mehed peaksid tittesid sünnitama, poleks kellelgi rohkem kui üks laps, ning ka ema ise piirdus üheainsaga." (lk 45)