Leonora Christina Ulfeldt

Leonora Christina Ulfeldt (8. juuli 1621 – 16. märts 1698) oli taani kirjanik, kuningas Christian IV ja Kristen Munki tütar. Tema abikaasa Corfitz Ulfeldt tehti 1643 Christian IV õuemeistriks, selles ametis riisub ta Taani riiki ilma igasuguse mõõdutundeta. Hiljem täidab Ulfeldt koos abikaasaga mitmeid diplomaatilisi ülesandeid Euroopas, ning kaotab ajapikku igasuguse lojaalsuse uuele kuningale ning Taani riigile. Lõpuks süüdistatakse teda riigireetmises ja vandenõus kuninga tapmiseks ning ta põgeneb. Leonora aga võetakse vangi ning ta veedab pärast luksuses kümblemist üle 20 aasta vanglas. Tema vanglamemuaare Jammers minde peetakse üheks taani kirjanduse tähtteoseks barokiajastust.

Gerard van Honthorst, Leonora Christina (1647)
Raamatu originaalkäsikiri

"Memuaarid"Redigeeri

Leonora Christina, "Memuaarid". Tõlkinud Eva Velsker. Tallinn: Eesti Raamat, 2015. (Sari Põhjamaade romaan.)

  • Süütult kannatatud vangipõli ei pisenda inimese au, vaid teeb selle suuremaks. Paljud on vanglas omandanud suuri oskusi ja õppinud asju, milleks enne aega ei ole leidunud. Jah, vangipõlv viib taevasse. Ma ütlesin endale sageli: "Tröösti end, vang, sest sina oled õnnis." (lk 44)
  • Harva võib möödunud aegu meenutada kurvastuseta, sest need on olnud kas paremad või halvemad kui praegused. Kui need on olnud rõõmsamad, õnnelikumad ja auväärsemad, siis kurvastab mälestus meid mõistagi ja seda veel palju enam, kui praegused ajad juhtuvad olema kurvad, õnnetud ja häbiväärsed. Kui endised ajad on olnud murelikumad, viletsamad ja haledamad kui praegused, siis on mälestus neist niisamuti kurblik, sest inimene saab tunda otsekui ühekorraga kõiki möödaniku õnnetusi ja nägurit, mis aja jooksul talutud. (lk 47)
  • Lossisillal seisis Jokum Waltpurger, lossifoogt, kes astus minu ette. Kui rahvas oli end seadnud kuninga trepini kahele poole ritta, tegi lossifoogt, nagu tahaks minna seda teed, aga pööras siis napilt ringi ja ütles Ahlefeldtile: "Hier her — Siiapoole," ja seepeale läks Sinise torni ukse juurde. Ta seisis kaua aega väljas ja kohmitses võtmega, tegi, nagu ei saaks ta lukku lahti, et lasta mul kaua seista rahva ees nagu näitelaval. (lk 52-53)
  • Abel Catharina ütles: "Meil on kõige rangemalt keelatud lubada teil alles hoida pisematki asja. Ma olen pidanud kuningannale tõotama oma hinge ja õndsuse nimel, et otsin usinalt ega lase teil alles hoida mitte kõige vähematki asja. Aga seepärast ei jää te veel sellest ilma. See kõik pannakse pitseri alla ja hoitakse tallel teie heaks. Seda on kuninganna Jumala nimel öelnud.” (lk 56)
  • Kui ma olin kaua näoga seina poole lamanud, pöörasin ma ümber ja leidsin, et Maren salamisi omaette nuttis, ja ma küsisin siis tema nutu põhjust. Ta eitas esialgu, et oli nutnud, pärast tunnistas, et oli selle asjaloo üle sügavasti mõttesse vajunud. Talle meenus, et oli nii palju kuulnud jutte preili Leonorast ja tema võrratusest, kui väga kuningas teda armastas ja kuidas kõik teda ülistasid ning nüüd peab ta istuma selles neetud vargakongis, kus ei näe kättki silma ette tõsta ja kus oli selline hais, et sellega võiks inimesed ära kihvtitada, kui nad ka ainult sisse ja kohe jälle välja lähevad, rääkimata veel neist, kes selle sisse peavad jääma. (lk 60-61)
  • Ma tänasin teda [Annat] ja ütlesin, et mul oleks tõepoolest vaja mõnd oma rõivatükki, nimelt kaht pikka ööhamet, millest üks on siiditikandiga ääristatud ja teine valgest nupsulisest riidest, pihikut, midagi pea katmiseks, kammi ja kõige enam mu väikest elevandiluust lõhnapudelit, mida mul on väga vaja.
Ta ütles, et ajab kõik kibekähku korda, mida ta ka tegi. Ta läks kohe ja kandis asjast ette, ja kui kell oli kuus, tõi lossifoogt kõik nimetatud asjad kohale, välja arvatud lõhnapudelikese, mis oli kaotsi läinud, nagu mulle öeldi. Selle asemel anti mulle plekktoos väga viletsa palsamiga. (lk 63)
Ma lugesin neile ette Anna palveraamatust, andsin end Jumala hooleks ja heitsin magama. Aga mu uni oli väga kerge, sest rotid äratasid mind oma uitamisega ja neid oli suur hulk. Nälg tegi nad julgeks. Nad sõid küünalt, mis sealsamas seisis ja põles. (lk 69)
  • Ma teadsin väga hästi, kuidas seesugustes absoluutsetes valitsustes otsus sünnib. Keegi ei julge midagi vastu öelda. Öeldakse, kirjuta alla, kuningas tahab nii, ja ära päri, mispärast, muidu tabab sind niisamasugune kohtumõistmine. (lk 78)
  • Sel ööl oli mul väga halb olla. Ma visklesin kogu aeg voodis ja suletekis oli õmblusnõel millega ma enda kriimustasin. Ma võtsin selle välja ja see on mul praegugi alles.
Suleteki ümber oli vana kott, mis oli hiljaaegu täidetud, sellal kui mina Rhedenis olin, nii et kiiruga oli nõel selle sisse unustatud. (lk 82)
  • Ta vastas, et muretseks mulle need suurima rõõmuga, kui vaid tihkaks. See läheks talle maksma tema hea käekäigu, kui kuninganna seda teada saaks, sest ta oli väga karmilt ära keelanud ühelgi inimesel mulle nõela anda, nööpnõela või ka õmblusnõela.
Ma küsisin: "Mispärast?"
"Et te end ära ei tapaks," vastas ta.
Ma kinnitasin talle, et Jumal on mind liiga hästi juhatanud selleks, et minust mu enda mõrtsukas saaks. Ma teadsin, et rist tuli Issanda käest ja et ta nuhtleb mind nagu oma last, aga et ta aitab mul ka risti kanda, seda uskusin ma kindlalt. (lk 83)
  • Ma andsin end Jumala armu hoolde ja lootsin ta suurele halastusele, kui tõin talle ette Moosest, Joosuat, Taavetit, Jeremijat, liobit, Joonast ja teisi, kes olid anderikkad mehed ja ometi nii väetid, et hädatunnil nurisesid ja torisesid Jumala vastu. (lk 94)
  • ... mul oli karmilt keelatud enda valduses hoida nuga, kääre, niiti või midagi, millega aega saaksin viita. Kui viimaks mu meel vähehaaval rahunes, mõtlesin ma mõne näputöö ette võtta, ja kuna mul, nagu varem jutustatud, oli õmblusnõel, harutasin ma lahti oma öösärgi paelad. Need olid laiast ihukarva taftist. Siidiga tikkisin ma riidelapile, mis mul oli, pisikeste pistetega mitutsugu lillekesi. Kui see töö otsa lõppes, tõmbasin ma niite välja oma linast, sõlmisin kokku ja õmblesin sellega. Kui seegi lõppenud oli, ütles naine ühel päeval: "Mis te nüüd peale hakkate, kui see otsas on?"
Ma vastasin: "Oh, küllap ma leian midagi tegemist, ja kui seda ka kaarnad peaksid mulle tooma, saan ma selle ikkagi." (lk 108)
  • Ma ütlesin: "Kui ma saaksin mõne klaasitüki, siis vaataksin, mida sellest lusikajupist kasulikku teha saaksin," ja ma palusin otsida teda ühes nurgas välimise toa ees, kuhu kõik rämps visati.
Nii ta tegigi ning ei leidnud mitte ainult klaasitükke, vaid ka tüki ühest tinakaanest, mis oli käinud kruusi peal.
Klaasiga tegin ma lusikatükist kahe kidaga hargi, mille abil paelu punusin ja mida veel praegugi pruugin. Siidi paelte tarvis võtsin ma oma öösärgi servast. Tinakaane tüki painutasin kokku niimoodi, et sain seda kasutada tindipotiks. (lk 109)
  • Suhkur toodi puhta paberi sees. Seepärast sain sellele üles kirjutada, mis ma luuletasin ja üles märkida tahtsin. Ma kirjutasin piiblist paljugi paberile, millega mulle suhkrut toodi. Mu tindipott oli tehtud tinakaane tükist, mille naine oli leidnud, tint lusika küljest kraabitud küünlatahmast ja sulg kanatiivast, mis oli klaasitükiga parajaks lõigatud. See on mul praegugi alles. (lk 122-123)
  • Lõikamiseks olid mul tahikäärid. Kui Balcke oli tulnud ja minu soovi järgi tõi mulle aluspükste jaoks veidi flanelli ja tahtis mõõtu teada, ütlesin ma, et võin need ise õmmelda. Ta naeris ja ütles: "Kes need välja lõikab?" Ma vastasin, et võin seda ise tahikääridega teha. Seda tahtis ta näha, ja ta vaatas seda üpris suure imestusega. (lk 130)
  • Seejuures avastasin ma, et üks kirp sünnitab teise. Sest kui ma silmitsesin nende rohkust ja kuidas nad ujuda oskasid, leidsin ma, et mingid pisikese jalad ronisid kirbu tagaotsas, ja ma arvasin, et see on mõnd kummalist sorti. Lõpuks aga ma nägin, mis see on, ma võtsin kirbu oma näpule ja sellest tuli pisike olevus välja ja jättis maha sünnimärgi. Ta hakkas kohe hüppama, sellal kui ema veidike istus, enne kui toibus, ta ei suutnud esimene kord väga kaugele hüpata. (lk 158)
  • ... ta [teenijatüdruk] rääkis seejärel matustest ja muldasängitamisest.
Ma kinnitasin talle, et see ei tee mulle üldse muret. Kui ma olen surnud, siis ei tähenda see mulle enam midagi. Kui nad ka minu keha rannale viskaks, siis ometi pääseks see ühes hingega viimsel kohtupäeval Jumala trooni ette ja seisaks kindlamalt kui mõned, kes lebavad hõbetatud kirstus ja uhkes hauakambris. (lk 159)
  • Sel ajal kui Karen Nielsdatter mind teenis, oli mu naabriks Pimedas Kirikus üks nürnberglane. Teda süüdistati valeraha tegemises. Talle viis naine iga päev süüa. Mees laulis ja luges ööd ja päevad läbi, ja ta laulis väga hästi. Ta laulis koraali "Herr deine Ohren neige zu mir" ("Issand, pööra kõrvad minu poole") aeglaselt minu soovi järgi. Ma kirjutasin selle üles ja tõlkisin hiljem taani keelde. (lk 170)
  • Kui ta [teenijatüdruk Cathrina] märkas, et mulle meeldib, kui ta räägib, siis jutustas ta terveid komöödiaid omal viisil. Mõnikord ta koguni etendas neid ja mängis mitut tegelast. Kui ta hakkas muinasjuttu pajatama ja mina keset juttu ütlesin: "Sellel on hale lõpp," siis ütles ta: "Neen, dat krigt en gut Ende. - Ei, see lõpeb hästi." Ja siis tegi ta oma jutule hea lõpu. Ja niisamuti, kui ma ütlesin vastupidi. Ta ka tantsis mulle, seda nelja tegelase eest. Mõnikord rääkis ta igaühe eest, kelle nimel tantsis, ning pigistas suud ja sõrmi kokku. Komödiante kutsus ta mödikoantideks. (lk 178-179)
  • Kuurvürstinna, kes oli küllap kuulnud intriigidest mu õemehe ja preili Augusta ümber, läks kohemaid laua juurde. Seal oli raamat, mida Karen luges ja mille ta seepärast ise oli kaasa toonud. Ta võttis raamatu, lõi selle lahti ja küsis, kas see on minu oma.
Ma vastasin, et see kuulub naisele, keda ma olin lugema õpetanud, ja kui ma siis kombekohaselt lisasin kuurvürstinna tiitli Durch- lauchtigkeit, ütles preili Augusta: "Ihr irret! Ihr verdenkt Euch! Sie ist nicht die, Ihr meint! - Te eksite! Ta ei ole see, kelleks te teda peate!"
Ma vastasin: „Ich irre nicht. - Ma ei eksi."
Seejärel ei öelnud ta enam midagi, andis mulle vaid sõna lausumata kätt. (lk 194)
  • Kõik see armulikkus, mida Tema Kuninglik Majesteet mulle osutas, nagu välimine ruum, suurem aken, raha, mida ise võisin käsutada, niisamuti ka valitseva kuninganna headus minu vastu, kõik see vihastas leskkuningannat hirmsal kombel. Ta andis oma vastumeelsust kõige koledamal moel ka Tema Kuninglikule Majesteedile tunda. Ja kui ta oli kuulda saanud - keelekandjaid oli tal küllaga -, et mul on klavikord, sattus ta päris raevu ja hurjutas seepärast kuningat. (lk 231)
  • Ma harjutan Jonathaga inglise keelt. Ta on oma emakeele mõnevõrra unustanud, kuna ei ole palju aastaid saanud seda kellegagi rääkida. Ja et ta loeb usinasti ingliskeelset piiblit ning päris kõigist sõnadest aru ei saa, siis õpetan ma teda, sest tähendust ei taipa ma mitte ainult eelnevate ja järgnevate sõnade järgi, vaid ka seeläbi, et mõned sõnad on prantsuse sõnade moodi, ehkki teise aktsendiga. Ja siis läheb meie jutt tihti pühakirja seletamisele. Ta ise nimetab end kalvinistiks, ometi mitte kalvinistide mõttes. Ma ei vaidle temaga tõekspidamiste üle kunagi. (lk 238)