Antropoloog

Antropoloog on inimene, kes uurib inimesi, teeseldes, et ta ise inimene ei ole.

Proosa

Ma olen antropoloog, kes minetas usu oma erialal kasutatavasse meetodisse, kes lakkas uskumast, et anthropos't on võimalik määratleda vaatluste abil. Ma õppisin Californias Kroeberi juures ja töötasin São Paulos Lévi-Straussi käealusena, klassifitseerisin mitmesuguseid ühiskondi, katalogiseerisin nendes levinud riitusi ja suhtumisi sündi, kopulatsiooni, initsiatsiooni ja surma, tegin Mato Grossos ja mitmete Xingu lisajõgede ääres ulatuslikku ning tunnustust leidnud uurimistööd sealsete tütarlaste kasvatuse kohta, kuid ei teadnud sellegipoolest, miks minu uuritud tütarlapsed tegid üldse midagi või jätsid tegemata.

Lubage ma lähen veel kaugemale.

Ma ei teadnud, miks ma ise tegin üldse midagi või jätsin tegemata.

Välitöö on oma ühelt poolt üksildases, teisalt pealetükkivas ning mingil määral antropoloogi külaelu huviobjektiks muutvas olemuses kaunis kurnav. Iseenese muutumine uurimisvahendiks on nii füüsiline kui ka vaimne katsumus. (lk 63)
Teha välitööd tähendab teatud määral enda kui isiksuse allasurumist, oma arvamuse vaka all hoidmist, oma hoiakute ja suhtumise vahetpidamatut analüüsi ja mõtestamist. Kuni antropoloogiline korsett ümber uurija on tugev ja meetodite tehnilised küljed uudsed, jaksab uurija igale uuele päevale vastu minna, pastakas püsti peos ja huvitatud nägu ees. Kui aga meetod on igapäevasest kasutusest juba nii kulunud ja tuttav, et see enam vähimatki elevust ei tekita ja antropoloogiks olemine pisut rõhuvaks ja vaevaliseks muutub, kujuneb mingi osa uuritavatega suhtlemisest ilmselt antropoloogiaväliseks, normaalseks inimsuhtluseks, kus kõike enam tähele panna ei jaksa. (lk 64)
- Aet Annist, "Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Arenguantropoloogiline uurimus". TLÜ Kirjastus, 2011

[Ljudmila Ulitskaja:] Teil, ateistidel, on hea. Ainus mõõt kõigele on iseenda südametunnistus. Teie katoliiklikus Itaalias on kirik alati võidukas. Ja peale selle, midagi pole teha, läänes on kirik alati kokku kasvanud kultuuriga, Venemaal aga kultuuritusega. On ju naljakas: kultuursed itaalia ateistid - Umberto Eco, veel mingi paarkümmend tükki ja sina, isehakanud itaallanna, põlgavad kaasaegset katoliiklust, saades samal ajal imehästi aru, et kui see katoliiklus teie imetlustäratavast kultuurist välja kärpida, ei jää sellest midagi järele. Venemaal on kirik kultuuriga palju nõrgemini seotud, palju rohkem on see seotud primitiivse paganlusega. Selle väite peale tulevad mulle kogu maailma antropoloogid kallale - kuidas ma julgen paganlikku maailma alahinnata! Kuid siiski, sedasama väljaarvamise meetodit kasutades - huvitav oleks näha, mis jääks järele Venemaa kristlusest, kui paganlus sellest välja kärpida... (lk 458)
- Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013