Korsett

Richard Bergh, "Pärast poseerimist" (1884)

Pierre Carrier-Belleuse, "Neiu korsetti paika seadmas" (1893)

Proosa

• Naine aastal 1900 oli märter, kes kangelaslikult naeratades talus ja varjas kannatusi. Kõige tähtsam tollal oli "talje"; ideaalsest keskkohast pidi saama kahe normaalsuuruses käega ümbert kinni võtta. See keskkoht saavutati järgmiselt: lahtine korsett pandi ümber, siis suruti käed külgedele, hoiti hinge kinni ja kammerneitsi hakkas täie jõuga korsetinööridest tirima. Järgnes väike paus, tõmmati hinge, kammerneitsi kogus jõudu. Protseduuri korrati ning siis tõmmati hulga fišbeiniga varustatud kleit selga. Vöökoha ümber käis tugev pael haakide ja aasadega. Enamasti ei saadud seda kinni ning siis algas uus tirimine korsetinööridest, kuni kleit kinni saadi.

Soengu tegemine kestis umbes tunni. Loendamatud suured ja väikesed juuksenõelad hoidsid naturaalseid ja võltslokke ja palmikuid kinni. Siis pandi pähe hiigelkübar ning torgati kübaranõelad sisse. Sageli olid kübarad ainult ühel küljel lillede ja lindudega kaunistatud ning kogu raskus vajus ühele kohale. Kümne minuti pärast hakkas pea valutama, korsett ei lasknud hingata, kraekõvendid puurisid kaela, hiiglaslikud puhvkäised takistasid igat liigutust. Nõndamoodi kõndisid naised kangelaslikult naeratades promenaadil ja hoidsid kiiresti väsivas käes vedikut.

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus". Tõlkinud Viktor Sepp. LR 48-51 (1981), lk 20

• Vanuse kerkimine kahekohaliste arvudeni tähendas, et Jane hakkas kandma oma esimest korsetti - märk sellest, et tütarlaps oli jõudnud noorukiikka. Üks teine väike tüdruk meenutas, kuidas ta oli seisnud aknaorvas, kui temalt esimese korseti jaoks mõõtusid võeti, kusjuures korsetil "pidid minu noorust arvesse võttes olema vaid pooled korsetiluud ... sellest hoolimata meenutas selle kandmine esimesel päeval peaaegu purgatooriumi".
  • Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2018, lk 90

Luule

Kurb kallim, ära mulle küünlaid süüta,
ning ennekõike säästa silmavett.
Kui aga saad, siis hiljem soodsalt müüta
mu hõbedane uur ja must korsett.

• Betti Alver, "Viimne soov" kogus "Tähetund", lk 98