Enesepettus

ProosaRedigeeri

  • Öösse süüvida. Nagu mõnikord pea kumarasse lastakse, et mõttesse süveneda, nii täielikult öösse süüvinud olla. Ümberringi magavad inimesed. Väike kometimäng, süütu enesepettus, et nad magavad majades, kindlates voodites, kindla katuse all, siruli või kägaras madratsi peal, sõba all, teki all, tegelikult on nad kokku sattunud nagu kunagi tookord ja nagu hiljemgi metsikus maakohas, väeleer lageda taeva all, lugematu hulk inimesi, musttuhat, rahvas, külmal maal külma taeva all, end pikali visanud sinna, kus enne seisti, laup vastu käsivart, nägu maadligi, rahulikult hingates. Ja sina oled ärkvel, oled üks valvajaist, leiad lähima neist, viibutad enda kõrvalt haovirnast leitud põlevat puuoksa. Miks sa valvad? Üks peab ärkvel olema, on öeldud. Üks peab olemas olema.


  • Enesepettus, mis ei tulene juhmusest ja on aus, võiks olla täiesti lubatav. Niisiis see, et me püüame uskuda teistest head, ei kahjusta meid põrmugi, kui meil on inimestetundmist ja kui me teame juba ennakult end eksivat.
    • Maria Jotuni, 1929, tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 18


  • Nii teadmine kui mitteteadmine on mõlemad küllalt sagedasti esinevad inimliku enesepettuse vormid.
    • Saul Bellow, "Mr. Sammleri planeet", tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 69


  • Mis on suurem enesepettus, kas kujutelm, et ujud vastuvoolu, või kujutelm, et kulged elu loomulikku rada? (lk 26)
  • Võimuiha ja enesepettus käivad paratamatult käsikäes. (lk 31)
  • Kui lahkud eraklasse, võtad oma senise maailma kaasa ja sa pole seal üksinda. Kui loodad maha jätta kõik, mis olnud, siis võtad kaasa veel ühe enesepettuse lisaks. (lk 41)
  • Nii ennast kui teisi üleliia uskudes saad petta, teiste puhul tuleb see vaid kergemini ilmsiks. (lk 66)
  • Loosungid, mida kanname nooruses, tuhmuvad ajapikku, ent puitunud meeltele näivad veel küllaltki klantsina. Oleme ju vaimset enesepettust põhjalikult harjutanud. (lk 143)


  • Maie Karola ei armastanud minevikku vaadata. See oli täpselt nii, nagu istuksid bussis, näoga vastassuunas, ja näed ainult seljatagust. Ent vahetevahel tuli siiski istuda, kui käe otsas oli raske pakk ja teised istekohad kinni. Sel puhul ta pettis ennast ja sulges silmad, et mahajäänud tänavapildid jääksid nähtamatuteks. Ent üldiselt ei armastanud Maie jaanalinnu efekti. Ta oli raamatupidaja ja kõik pidi olema peitmatu. Ülesleitav. Nii töös kui ka kodus pidi bilanss klappima, aga nüüd oli tema elus viga sees.
Oli seda veel võimalik parandada?