Franz Kafka

tšehhi ja austria prosaist

Franz Kafka (3. juuli 1883, Praha, Austria-Ungari – 3. juuni 1924 Kierling, praegu Klosterneuburgi, Austria) oli juudi päritolu saksakeelne Tšehhi ja Austria kirjanik, kes saavutas rahvusvahelise kuulsuse postuumselt.

Franz Kafka 1906. aastal

Eesti keeles on kõik kolm Kafka romaani avaldatud väljaandes "Ameerika. Protsess. Loss" (tõlkinud August Sang ja Mati Sirkel, järelsõnad Max Brod ja Mati Sirkel, Tallinn:Eesti Raamat, 1987), mis sisaldab lisadena ka romaanidest välja jäänud fragmente. Samuti on ilmunud lühiproosavalimikud "Aruanne akadeemiale" (tõlkinud ja eessõna: August Sang, LR 1962, nr 40), "Öösel" (tõlkinud ja järelsõna: Mati Sirkel, LR 1983, nr 27) ja koondkogu "Hiina müüri ehitamisel. Kõik lühemad ja lühilood" (tõlkinud Mati Sirkel, Ilvi Liive, Krista Läänemets, August Sang, saatesõna Walter Benjamin, sari 20. sajandi klassika, Tallinn: Varrak, 2002), kirjanduslikud päevikud ("Päevikud 1910–1923". Välja andnud ja järelsõna: Max Brod. Tõlkinud Mati Sirkel. Kirjastus Verb, Tallinn 2009) ja kaks kirjakogumikku ("Kirjad Milenale" (kirjad Milena Jesenskále). Tõlkinud Tiiu Relve ja Anu Saluäär, LR 1996, nr 27–30; "Kiri isale". Tõlkinud ja järelsõna: Krista Läänemets. LR 1997, nr 11).


  • Kõige kaunim minu uru juures on aga tema vaikus. See on küll petlik. Ta võib korraga katkeda ja kõik on läbi. Esialgu aga on ta veel olemas. Ma võin tundide kaupa oma käikudes hiilida ega kuule muud kui vahel mõne pisilooma krabinat, kelle ma siis ka kohe hammaste vahel maha rahustan, või mulla nõrisemist, mis näitab mulle kätte vajaduse midagi parandada; muidu on vaikne. Metsaõhk lehvib sisse, on ühtaegu soe ja jahe. Mõnikord sirutan ma end välja ja ringutan käigus mõnust. Liginevat vanadust silmas pidades on kena, kui sul on säärane urg, et sul on katus pea kohal, kui algab sügis. Iga saja meetri järel laiendasin käigud väikesteks ümarsoppideks, seal võin ma end mugavalt kerra tõmmata, iseenda vastas sooja leida ja puhata. Seal magan ma magusat rahu-und, rahunenud iha, saavutatud majavaldus-sihi magusat und. /---/ Vaene rändur, kes on ilma koduta, maanteedel, metsades, parimal juhul lehehunnikusse või kaaslaste karja pugenud, kogu taeva ja maa hukatuse kätte jäetud! Mina leban siin igast küljest kindlustatud sopis - rohkem kui viiskümmend on seesuguseid mu urus - ning hämarolekus või teadvusetus unes mööduvad mu tunnid, ma valin neid oma suva järgi.
    • "Urg"
  • Ma ei tea mida kirjutada, uitan ainult siin ridade vahel ringi, Teie silmade valguse all, Teie suu hingeõhus...
  • Miks ma üldse olen inimene ühes selle kõige segasema ja õudselt vastutustundliku seisundi kõikide piinadega. Miks ei ole ma näiteks õnnelik kapp Sinu toas, mis vaatab Sind pärani silmi, kui Sa tugitoolis istud või kirjutuslaua ääres või pikali heidad või magad.
  • Seegi ei ole tegelikult armastus, kui ma ütlen, et oled mulle kõige armsam; armastus on see, et Sina oled mulle see nuga, millega ma endas sorgin.
  • Ma ei oska Sulle ega kellelegi teisele mõistetavaks teha, kuidas minu sees on.
    • "Kirjad Milenale" (Tõlkinud Tiiu Relve. Loomingu Raamatukogu, 1996, nr 27-30)


  • Öösse süüvida. Nagu mõnikord pea kumarasse lastakse, et mõttesse süveneda, nii täielikult öösse süüvinud olla. Ümberringi magavad inimesed. Väike kometimäng, süütu enesepettus, et nad magavad majades, kindlates voodites, kindla katuse all, siruli või kägaras madratsi peal, sõba all, teki all, tegelikult on nad kokku sattunud nagu kunagi tookord ja nagu hiljemgi metsikus maakohas, väeleer lageda taeva all, lugematu hulk inimesi, musttuhat, rahvas, külmal maal külma taeva all, end pikali visanud sinna, kus enne seisti, laup vastu käsivart, nägu maadligi, rahulikult hingates. Ja sina oled ärkvel, oled üks valvajaist, leiad lähima neist, viibutad enda kõrvalt haovirnast leitud põlevat puuoksa. Miks sa valvad? Üks peab ärkvel olema, on öeldud. Üks peab olemas olema.
    • "Öösel"


  • Pühapäev, 19. juuli 1910, magasin, ärkasin üles, magasin, ärkasin üles, vilets elu.
    • "Päevikud 1910-1923"


  • Kui on jõudu asju lakkamatult, mõnes suhtes silmi sulgemata vaadata, siis nähakse palju; kui aga antakse üksainus kordki järele ja suletakse silmad, kaob kõik kohe pimedusse.
  • Ta sööb jäänuseid omaenda laualt; see täidab tal mõnda aega küll rohkem kõhtu kui teistel, kuid ta kaotab oskuse süüa laua pealt; seetõttu lõpevad aga ka jäänused.

"Protsess" (1925)Redigeeri

"Ameerika. Protsess. Loss" (tõlkinud August Sang ja Mati Sirkel, järelsõnad Max Brod ja Mati Sirkel, Tallinn:Eesti Raamat, 1987)

  • K. kustuvad silmad nägid veel, kuidas härrad otse tema näo kohal, põsk vastu põske, lõppu jälgisid. "Nagu koer!" ütles ta, ja oli, nagu jääks häbi temast kauem elama. (lk. 364)


"Loss" (1926)Redigeeri

"Ameerika. Protsess. Loss" (tõlkinud August Sang ja Mati Sirkel, järelsõnad Max Brod ja Mati Sirkel, Tallinn:Eesti Raamat, 1987)

  • Ainult seepärast ütlen ma teile, et te olete siinsete olude suhtes kohutav võhik, pea hakkab ringi käima, kui teid kuulata ja kui seda, mida te räägite ja kujutlete, mõttes tegeliku olukorraga võrrelda. (lk. 427).
  • Nii suures ametkonnas, nagu seda on krahvi oma, võib kord ette tulla, et üks osakond annab selle korralduse, teine teise korralduse, ja kumbki ei tea teineteisest midagi; kõrgem kontroll on küll äärmiselt täpne, aga jääb juba vastavalt oma loomule hiljaks ja nii võibki sündida väikene segadus. (lk. 430).
  • Ametkonna tööprintsiibiks on see, et veavõimalust üldse ei arvestata. See printsiip on õigustatud terviku eeskujuliku organiseeritusega ning ta on paratamatu, kui tahetakse saavutada asjaajamise ülimat kiirust. (lk. 434).
  • Ainult kontrollametkonnad ongi. Nad pole küll selleks määratud, et leida vigu selle sõna otseses mõttes, sest vigu ju ei esine, ja kui tulebki ette mõni viga, nagu teie juhtumi korral, siis kes võib lõplikult öelda, et see viga on? (lk. 434)
  • Ega siis töö maht ei määra juhtumi astet, kui te seda arvate, siis olete ametkonna mõistmisest veel väga kaugel. (lk. 435)
  • Ja nüüd räägin ma ühest meie ametkondliku aparaadi erilisest omadusest. Vastavalt oma täpsusele on ta ka ülimalt tundlik. Kui mõnda asja on väga kaua kaalutud, siis võib juhtuda, ilma et kaalumine veel lõppenud olekski, et kõik saab järsku vägukiirusel mõnes ettenägematus ja ka hiljem ülesleidmatus kohas korda aetud, mis teeb asjale enamasti küll väga õige, ent ikkagi meelevaldse lõpu. Tundub nii, nagu ei kannataks ametkondlik aparaat selle ühe ja sama, võib-olla sisuliselt tähtsusetu asja poolt tekitatud pinget ja aastatepikkust ärritust enm välja ning langetab iseendast, ilma ametnike kaasabita, otsuse... Häirib ainult see, mida selline asi tavaliselt kaasa toob, nimelt et neist otsustest saadakse liiga hilja teada ja peetakse seepärast ikka veel kirglikult aru vahepeal juba ammu otsustatud asja üle. (lk. 437).
  • „Te tõlgendate kirja nii hästi, härra eestseisja,“ ütles K., „et lõpuks ei jäägi muud järele kui allkiri tühjal paberilehel.“ (lk. 439).
  • „Ei, sugugi mitte,“ ütles K., „ma ei taha lossilt armuande, vaid oma õigust.“ (lk. 441).
  • Aga nende mõlema olukord on igal juhul väga paha, seetõttu oligi ta eestseisja pakkumist suure rõõmuga tervitanud; kui koht polegi K-le sobiv, siis on see ju, nagu sõnaselgelt rõhutatakse, ainult esialgne, nii saab aega võita ja hõlpsasti muid võimalusi leida, seda isegi siis, kui lõplik otsus peaks olema ebasoodus. (lk. 455).
  • Nii ei kaota me midagi, kui me koha vastu võtame, aga kaotame palju, kui me selle tagasi lükkame; kõigepealt ei leiaks sa tõesti iseendalegi ükispäinis kusagilt, mitte kusagilt külas öömaja, nimelt siisugust öömaja, mille pärast mina, sinu tulevane naine, häbenema ei peaks. (lk. 456).
  • Me vajame kooliteenijat umbes niisama palju kui maamõõtjat. (lk. 457-458).
  • „Barnabas oleks pidanud juba ammu saama ametkonna käest mitte livree, mida lossis ei ole, vaid ülikonna, talle lubatigi seda, aga selles osas toimitakse lossis väga aeglaselt, ja halb on see, et kunagi ei tea, mida see aeglus tähendab; see võib tähendada, et asi on ametlikult käigus, aga võib ka seda tähendada, et ametlik käik pole veel üldse alanudki, nii et näiteks Barnabast tahetakse ikka alles järele proovida; see võib aga lõpuks sedagi tähendada, et asja ametlik käik on lõppenud, et lubadus on mingil põhjusel tagasi võetud ja Barnabas ei saa iialgi ülikonda. Midagi täpsemat ei saa selle kohta teada, või siis alles tüki aja pärast. Siin on olemas kõnekäänd, mida sa võib-olla tead: ametlikud otsused on pelglikud nagu noored tüdrukud.“ (lk. 514-515)
  • Ja juba külagi piires teatak erääkida küllalt suurtest erinevustest – eri pikkusest, hoiakust, tüsedusest, habemest; ainult kuue osas langevad teated õnneks ühte, ta kannab alati sama ülikonda, pikkade hõlmadega musta saterkuube. Loomulikult ei seletu kõik need erinevused mingi võlukunstiga, vaid on väga mõistetavad, need tulenevad hetkemeeleolust, ärevuse astmest, lootuse või meeleheite loendamatutest varjunditest, mis valdavad nägijat, kes pealegi võib Klammi näha enamasti vaid silmapilgu vältel. (lk 517).
  • Aukartus ametkonna ees on siin teile kaasa sündinud, seda sisendatakse teile veel terve elu jooksulgi kõige erinevamal moel ja igast kandist, ja te ise aitate seejuures oma suutmist mööda kaasa. (lk. 522)
  • Sa võid inimest, kes on endal silmad kinni sidunud, ükskõik kui palju julgustada, et ta läbi rätiku vaataks, ega ta ikka midagi ei näe. Ta hakkab alles siis nägema, kui tal rätik näo eest ära võetakse. (lk. 523-524)
  • Nad ei jäänud kauaks, parimad sõbrad jätsid kõige kärmemini hüvasti. (lk. 537)
  • Ilma et sa seda õigel ajal märkaksid, ohverdad sa veel oma tervise asjade pärast, mis seda õieti ei vääri. (lk. 575)
  • „Te olete maamõõtja, ja teil pole maamõõtja tööd.“ (lk. 579-580).
  • Kas ei sisaldu juba murdosalises pädevuses ka terve? (lk. 585)
  • See ei pea isegi olema antud küsimuses kompetentsem, seda otsustab organisatsioon ja tema erivajadused käesoleval momendil. (lk. 585)
  • Aga mida suurem on töö, ja Klammi töö on igatahes suuremaid, seda vähem jõudu jääb ennast välismaailma vastu kaitsta, seetõttu võib siis kõige tähtsusetumate asjade iga tähtsusetu muutmine tõsiselt häirida. (lk. 589)
  • Selle asemel, et K. vastu mingeid samme astuda, eelistavad nad kannatada, kusjuures vististi ka lootus kaasa mängib, et küllap peab K-gi lõpuks pikapeale seda silmakargavat tõsiasja taipama ja härrade kannatustele vastavalt ka ise selle all talumatult kannatama, et ta nii hirmus sündsusetult, kõigi silme all hommikul siin koridoris seisab. Asjatu lootus. Nad ei tea või ei taha seda oma lahkuses ja suures armulikkuses teada, et leidub ka tundetuid, kalke südameid, mida mingi aukartus ei pehmenda. (lk. 596).
  • Kas ta ei märganud, milliste raskustega aktide jagamine toimus, iseendast midagi arusaamatut, kuna iga härra teenib ju ainult asja huve, ei mõtle kunagi oma isiklikule kasule ja peaks seega kõigest väest selles suunas töötama, et aktide jagamine, see tähtis, põhjapanev töö toimuks ruttu, hõlpsalt ja vigadeta? (lk. 597)
  • Raske öelda, mida nad häbenevad, võib-olla häbenevad need igavesed töörügajad ainult seda, et nad magasid. Aga võib-olla veel rohkem kui ennast näidata häbenevad nad võõraid inimesi näha; see, millest nad on öiste ülekuulamiste abil õnnelikult üle saanud, neile nii raskesti talutava paluja nägemisest, seda ei taha nad nüüd hommikul järsku ja vahetult, elulises loomulikkuses uuesti enda ligi lasta. See käib neile lihtsalt üle jõu. Mis inimene see küll olema peab, kes seda ei repsekteeri! (lk. 597).

Tema kohtaRedigeeri

  • Ta oli liiga läbinägelik, liiga tark, et suuta elada, liiga nõrk, et võidelda, nõrk nagu ikka õilsad ilusad inimesed, kes ei oska alustada võitlust oma hirmuga mittemõistmise, kurjuse, intellektuaalse vale ees, kuna teavad juba ette oma abitust ja häbistavad oma allajäämisega võitjat.
    • Milena Jesenská nekroloog Kafkale
  • Kui ma oma tööga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel ülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.
Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundlik solvangute suhtes, ei talunud konflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suur probleem, olid tema jaoks välistatud.
Samuti olen ma lugenud, et ülitundlikele inimestele on õiglus väga oluline, nad ei suuda taluda ebaõiglast kohtlemist, ka mitte seda, kui kedagi teist ebaõiglaselt koheldakse. Kafkal oli see samuti nii, ta tahtis ebaõigluse korral kohe sekkuda. Sellistele inimestele on aga samuti omane, et kui nad tunnevad end n-ö nurka surutuna või on mingis pingeolukorras, ka näiteks enne mõnda eksamit, siis ilmnevad neil ootamatud jõuvarud, neis avaldub tugevus, mis on ka neile enestele ootamatu. Kui Kafkal oli näiteks vaja oma ametkonna eest kohtusse minna, siis oli tal mõistagi meeletu, kujuteldamatu hirm, ta ei maganud eelneval ööl silmatäitki, kuid järgmisel hommikul seisis ta kohtu ees, kõik laabus perfektselt ja ta võitis kohtuasja.
  • Kafka teadis väga hästi, et tema anne on kirjutamine ja et ta peab sellele pühenduma, kuid see oli vastuolus tema vanemate väärtustega. Ma usun, et just nende kahe väärtushinnangu ja seisukoha vastuolust kasvas välja Kafka täiusevajadus. Sest olukorras, kus ta hülgas vanemate väärtused ja püüdis elada oma tõekspidamiste järgi, pidi ta selles, mida tegi, olema maksimaalselt hea.
  • Olen seda akadeemilistes töödes väga sageli kohanud, et inimesed lihtsalt ei oska kirjutada, ja see näeb hale välja ja paneb punastama. Olen alati mõelnud, kas nad tõesti ei näe ega taju seda tohutut erinevust. See alandlikkus, mida te nimetate, seisnebki selles, et ma olen pidevalt teadlik ja näen, kui palju parem on Kafka keel minu omast, aga see ei tähenda, et ma ei pingutaks pidevalt selle nimel, et see vahe oleks võimalikult väike. Kuid selle tasemeerinevusega tuleb elada ja seda aktsepteerida. Eeskätt Kafka täpsus ja pildikeel on need, milleni mina kunagi ei küüni.
  • Albert Einstein olevat kord Thomas Mannile Kafka romaani tagastades protestinud: "Ma ei suutnud seda lugeda, inimmõistus ei ole nii keeruline."
    • Alfred Kazin, "On native grounds: an interpretation of modern American prose literature", 7. peatükk
  • Näiteks Kafka looming on pakkunud ainet tervelt kolme tõlgendajatearmee massilisele vägistamisele. Need, kes loevad Kafkat kui ühiskonna allegooriat, näevad uurimusi tänapäeva bürokraatia frustratsioonidest ja jaburusest ning selle ülimast avaldumisest totalitaarses riigis. Need, kes loevad Kafkat kui psühhoanalüütilist allegooriat, näevad meeleheitlikke ilmutusi Kafka hirmust oma isa ees, tema kastratsiooniängidest, tema impotentsuse tajumisest, tema unenäo-orjusest. Need, kes loevad Kafkat kui religiooni allegooriat, seletavad, et "Lossi" K. püüab taevasse pääseda, et "Protsessi" Josef K. üle mõistab kohut halastamatu ja salapärane Jumala õigus. (lk 17)
    • Susan Sontag, "Tõlgendamise vastu", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 200

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel