Proosa

muuda
  • Siiski ei langenud rusikas ühelegi lõuale ja mõõk jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase setuka nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke silm, mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani.


  • Kui ma oma tööga biograafia kallal alustasin, ei räägitudki veel ülitundlikkusest ja ma olen viimane, kes tahaks Kafkale mingi sellise sildi külge kleepida. Aga kõik, mida ma ülitundlikkusest olen lugenud, kehtib ka Kafka kohta.
Ta oli müra suhtes väga tundlik, ta kannatas sageli unetuse all, oli väga tundlik solvangute suhtes, ei talunud konflikte, tal oli võimatu kellegi peale karjuda või kellelegi valetada. Palju selliseid asju, mida suur hulk inimesi siiski oma elus mõnikord teeb ja mis ei ole neile väga suur probleem, olid tema jaoks välistatud.
  • Alfred Kazin, "On native grounds: an interpretation of modern American prose literature", Reynal & Hitchcock, 1942, 7. peatükk


  • Transilvaania taga, kohe enne rahvusvahelise maantee peale pööramist, on järsk kurv, kus on tihti avariisid. Dyzio nimetas selle Veisesüdame kurviks, sest ta nägi, kuidas kord tapamajast tulnud veoautolt kukkus kast subproduktidega ning veisesüdamed pudenesid teele; vähemalt nii ta mulle kinnitas. See tundub mulle üsna võigas ja ma tõesti ei tea, kas ta seda järsku lihtsalt endale ette ei kujutanud. Dyzio on vahel teatud teemade kohalt ülitundlik.
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, 2020, lk 49


  • Ta istus köögis, tema ees laual oli kange tassitäis kohvi ja kapsaks loetud "Uhkus ja eelarvamus", kus härra Darcy tegi parasjagu oma esimest nässuläinud abieluettepanekut, kusjuures tema taktitundetus hämmastas Adamit igal lugemisel uuesti. Kui Adamit üldse kuidagi kirjeldada, siis tundlikuna. Vahel oli ta lausa ülitundlik. Lugedes, kuidas härra Darcy tahtmatult endale üha sügavamat auku kaevas - "Kas te tõesti arvate, et mind rõõmustas teie seltskondliku seisundi madalus? Et ma endale õnne soovisin, lootuses saada sugulaseks inimestega, kes oma positsiooni poolest minust endast nii ilmselt allpool seisavad?" -, tahtis Adam Fitzwilliam Darcyle alati valjusti hüüda, et too vaikiks ja end edasisest, omaenda tekitatud häbist veel päästa jõuaks.
    • Natalie Jenner, "Jane Austeni selts", tlk Elina Adamson, 2021, lk 104-105


  • Paljudele on veidral kombel tuttav vastuoluline tunne, et vaimseks tööks ei sobi väga hästi imeilusad, loodusküllased maastikud. Vaimne süvenemine nõuab pigem askeetlikku ümbrust. Loodus imeb ülitundliku inimese otsekohe endasse, hing soovib tormata jalamaid loodusesse, ühte sulada, endasse ahmida, juurduda, võrsuda, õitseda. Loova vaimu jaoks on kõige parem kombinatsioon, kui ta saab veeta piisavalt aega nii hunnitu looduse keskel kui ka üksluises mungakongis. John Fowles on tabavalt märkinud, et ainult väga üksikud kunstnikud suudavad luua kõrget kunsti täiusliku maastiku rüpes. Peaks uurima, kas tema esivanematel võis olla mõningaid soome-ugri juuri.