Maja, millele Riina pimenevas õhtus lähenes, oli tiheda pärnade pargi keskel ja meenutas mõisat. Siin elasid vaid pururikkad inimesed, see oli unelmate oaas keset Helsingit, täis möödunud sajandist päritolevaid suuri suvilaid. Hullud tsaariohvitserid ja ametnikud olid neid endast maha jätnud, kui asjad hakkasid nende vastu pöörduma ja nad pidid killustatud südametega hajuma mööda Euroopattaksojuhtideks, mänguriteks ja habemeajajateks. Suurtel õuedel ei paistnud kedagi, sest rikkad oskasid oma majadesse peituda; mingi nähtamatu haldjas, kes muutis võlukepikesega kullaks iga paberipala, mida nad puudutasid, hoolitses ka nende muru, lillepeenarde ja garaaži eest. (lk 232-233)
Marja-Leena Mikkola, "Naisskulptor", rmt: Eila Pennanen, Kerttu-Kaarina Suosalmi, Eeva Kilpi, Marja-Leena Mikkola, "Novelle". Tõlkinud Luule Sirp. Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 215-271
