ProosaRedigeeri

  • Mis puutub sellesse, miks meid erutavad lillelõhnad, siis lilledel on jõuline ja energiline suguelu: lille lõhn kuulutab kogu maailmale, et taim on viljakas, saadaval ja ihaldusväärne, selle suguorganid nõretavad nektarist. Selle lõhn meenutab meile jäänuklikult viljakust, tarmu, elujõudu, nooruse kogu optimismi, lootusrikkust ja kirglikku õitsengut. Me hingame selle vänget lõhna sisse, ja olgu meie vanus mil­line tahes, tunneme end ihast lõõskavas maailmas noorena ja naitumisealisena.
  • ... on ainult mees ja naine nagu aegade alguses, ja kummalgi on oma saladus, aga võib-olla ainult üks ja seda tähtsam saladus, niisugune, mis muutub aina rängemaks, mis ühel päeval, ei, hoopis maikuuõhtul, kui on hästi söödud ja veini joodud ja kui õhus lõhnab vahtraõite kleepuv nektar, sel õhtul räägitakse see ära sellele, keda see kõige rohkem haavab ja kes ütleb: Seda ei unusta ma kunagi.
  • Nugent üritab meenutada eileöist unenägu, kindel, et see oli talle kaotust ennustanud veel enne, kui see oli päriselt juhtunud. See oli unenägu hingest, rinnas avanevast haavast - sest hing on naisterahvas — tema rinnus õilmitseb tütarlaps, murrab end läbi, tema südame kohal on auk, mis nutab nektarit, see avaneb tema käe all, seal - just seal - kohas, kus on kõik hea, nagu lootus ja armastav headus, kohas, kus leiab hunnitut rahu, koht, mis siseneb või laseb endasse siseneda ikka ja jälle, ikka ja jälle, leides seejuures hinge enda hurmavat ekstaasi, kuni ärkab omaenda jumalavallatute mõtete õudusest ja äsjase seemnepillamise järgsest vapustusest, ja ootab pimeduses, kuni neste jahtub.
    • Anne Enright, "Kokkutulemine". Tõlkinud Karin Suursalu. Pegasus, 2008, lk 105
 
Vikipeedias leidub artikkel