Raija Siekkinen

Raija Siekkinen (11. veebruar 1953 - 7. veebruar 2004) oli soome kirjanik.

"See oli siin"

Raija Siekkinen, "See oli siin". Tõlkinud Piret Saluri. LR 3/4 2007.

• Maja, tühi, selle trepil õhuke lumekirme, ja lumes viivad ukse juurde sammude jäljed. Need tulevad metsast õuemaale, tulevad sügavas lumes kahlates üle õue, tõusevad künkanõlva tehtud astmetest üles sinnapoole, kus jää ja lume all, kusagil, on tsemendist valatud trepp. Jäljed lähevad ümber majanurga, jõuavad ukseni, mis on avanedes jätnud lumele ühtlase poolringikujulise kaare. Nad astuvad üle verandapõranda teise ukse poole, lakitud põrandalaudadele on jäänud kingataldadest muster, loetamatu nagu piltkiri, hieroglüüf, mis ei kao, ei sula, sest majas sees on külm nagu õues. (lk 7, algus)
• Kui ta seal seisis, oli hakanud lund sadama, märtsikuist suurte räitsakatega, habrast, kohevalt maad katvat lund; ta oli küünla süüdanud, kaevanud sellele lumme augu, seisnud ja vaadanud, et leek ära ei kustuks, ja siis ütelnud: hüvasti, ma ei tule enam siia, ma olen su matnud, ma tegin kõik; nii oli ta öelnud, ja veel midagi muud, niisugust, millele ei ole sõnu. (lk 8)
• Lumi peidab pilgu eest tee, laskub maja ja kõrvalhoonete katustele, katab kuuskede ja mändide oksad; ta peidab pilgu eest jäljed, mis selle rõske raskuse all edasi laienevad ja kui lumi ükskord ära sulab, tulevad nähtavale suurematena kui enne, tähendusrikkamatena. (lk 10)
• Ei saa nõu anda, ei saa parandada kaua aega tagasi tehtud vigu, mis on kui jalajäljed lumes, need, mis teed tundmata krundil ringi ekslevad, astuvad lohku, kindlasti läks saapasse lund, ja komistavad mõnes kohas lumes peidus olevale kivile. (lk 12)
• Surnuaiabussis istudes, selle ainsa reisijana, otsekui oleks ainult temal keegi surnud ja ei kellelgi teisel, oli ta teinud otsuse. Ta oli vaadanud tühje istmeid, teadnud, et iga surm on ainulaadne, iga lein individuaalne, et nad kõik meenutavad üksteist, on puutumatud, on samasugused, samad, et nad ei kohtu iial. (lk 16)
• ... on ainult mees ja naine nagu aegade alguses, ja kummalgi on oma saladus, aga võib-olla ainult üks ja seda tähtsam saladus, niisugune, mis muutub aina rängemaks, mis ühel päeval, ei, hoopis maikuuõhtul, kui on hästi söödud ja veini joodud ja kui õhus lõhnab vahtraõite kleepuv nektar, sel õhtul räägitakse see ära sellele, keda see kõige rohkem haavab ja kes ütleb: Seda ei unusta ma kunagi. (lk 18)
• Surmad: koputused hinge puisele väravale, meenutus sellest, mida tahaksid unustada, kopsimine nagu puust vankrirataste kolin kivisillutisega tänaval ja vankrit vedavate hobuste kapjade hääl, neid on alati kaks. (lk 20)
• Mälu: asjade, helide enesesse kogutud tähendused, tähenduste kihistused, kuni ühegi sügise või kevade lehed ei ole ainult selle sügise või kevade lehed; mitte lihtsalt päikeseloojang, vaid selle õhtu päikeseloojang. (lk 22)
• Täna oli kass läve ületanud.

Ta oli tulnud, käinud läbi seinaääred, läinud ülemisele korrusele ja tulnud jälle alla; ta oli naise pakutud toidu ära söönud ja välivoodisse magama läinud; järsku oli, nagu oleks ta alati siin olnud. Kui loom naise puudutuse peale selili keeras ja kõik neli käppa üles tõstis, teadis naine, et kass on valinud tema. (lk 34)

• Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. (lk 39)
• Tulusel oli muda taustal paistnud magava havi pikk tume selg, päeviti libises paadi vari järvepõhja valgel liival. Mahakukkunud oksad lamasid kalda ääres vees nagu puhkavad krokodillid, nad olid kasvatanud oma pinnale õhukese vetikatekihi, mida vesi hõljutas. Vastaskaldal oli veepiiril allikaid, need vulisesid läbi liiva, nende vesi oli jääkülm. (lk 42)
• Sel õhtul istus naine ülemisel korrusel kirjutusmasina taga, väljas muutis õhtuvalgus pidevalt maastikku, pikendas varje, paigutas ümber, kuused tumenesid, vesi kogus endasse valguse viimased riismed. Õue, kui seal oleks keegi olnud, oleks paistnud lugemislambi tuli, tule peegeldus seinapaneelidel, inimese tume vari. (lk 53-54)
• Seal istudes lehitses ta läbi oma telefonimärkmiku, nägi nimesid, aadresse, numbreid. Iga nime juures ta mõtles, missugune see inimene oli, mis näoga siis, kui rääkis, ja missugune siis, kui oli üksi ja arvas, et keegi ei näinud; mida mõtles, mida tegi, ja kustutas nime. Kui ta lõpuks märkmiku üle vaatas, olid alles ainult hädanumber, politsei number, ja kinnisvaraagendi oma. (lk 57)
• Leinaring, mõtlen ma nüüd; selle inimese ümber joonistatud ring, läbipääsmatu: mälestuste ring, millele langeb pimestav punktvalgus. Aeglaselt, väga aeglaselt valgus laskub, kaugeneb, muutub õhtu hääbuvaks valguseks. Sinna, kus varem oli valu, asub igatsus, alatiselt; on, nagu oleks alati see jaaniöö hetk, kui päike kaob silmist ja merele vaataja teab, et aeg on liigatanud; ees, varsti, puude sügis, talv: varsti piiravad hanged sellegi suvise maja sisse, elu on veel vaid hetk, ja et talve taga on uus kevad, suvi, seda on nii võimatu kujutleda, uskuda. (lk 57)
• See oli siin, oli naine öelnud.

Mees oli küsinud, kas naine leidis selle, mida oli tulnud siit otsima; ega ei ole sugugi kiiret, ma ei küsinud muidugi sellepärast. Niisama uudishimust.

Ja naine oli vastanud, õige varsti, nii nagu ta oli kord varem vastanud: peaaegu. Ja siis oli naine lisanud, otsekui seletuseks: see oli siin. (lk 70)

• Kui inimesed jutustavad endast liiga palju, siis hakkavad nad vihkama seda, kes teab. (lk 72)
• Arst kes teda vaatama tuleb, ei oska midagi öelda. Vahest üleminekuaastad, ütleb arst ja kirjutab rahustavaid ravimeid, ja ema võtab neid, te ei vaja mind enam, ütleb ta, mitte keegi teist.

Kaitsetuse, abituse, häbi hetk: võib-olla oli tõbi midagi niisugust just oodanud, nii nagu me kõik kanname endas läbi elu surma seemet, äkki levis haigus temas nagu umbrohi niisugusel maal, kust saak on koristatud ja mis siis on sööti jäetud. (lk 75)

• See oli asjatu, ütles ta, tähtsusetu, ütles ta, aga ma pean ikka ja jälle tagasi pöörduma lastetuppa, otsima põhjust, meenutama pilke, hääletoone, sõnu, tegusid. Taak siirdub alati kolmandale, mõtlen ma, nemad kaks lähevad muretult oma teed ja elavad edasi, mind tarretati kuriteopaigale otsima midagi, mis mul kunagi siia jäi, ma olen selle peaaegu leidnud. (lk 77)
• Kodu, see ei ole koht, kus elatakse, vaid see on kaitstud paik, ja saladus, ütles naine. (lk 79)
• Ta suri, jutustas naine. Otsekui oleks õõtsunud vees, lasknud sel end kanda, silmis taeva valgus; ja otsekui oleks vesi järsku kandmast lakanud, või tema lasknud endal vajuda. Ta vajus, langes, kadus silmist, seda nimetatakse surmaks. Ma püüdsin temast kinni haarata, otsekui sukeldusin talle järele, ja tema vajus üha allapoole, minu käest ära. Ja mina pidin jälle pinnale tulema, veel päikesesse vaatama, jätkama midagi, mis oli poolelijäänud, seda nimetatakse eluks. (lk 80)