Sõrmeots

pehme piirkond sõrme välimises otsas

PiibelRedigeeri

  • Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
20 Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid,
21 ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.
22 Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha.
23 Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.
24 Ja ta hüüdis: "Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!"
25 Aga Aabraham ütles: "Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu."

ProosaRedigeeri

  • [Lempi:] Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla indiaanlane. Soomlastele mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid sulgedest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi ameeriklane. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides kangas, mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, kaardikepist pekstud sõrmeotsad. (lk 24)
    • Katja Kettu, "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019


  • Kui Nacha oli lõpetanud, otsustas ta võõpa sõrmeotsaga proovida, et kindlaks teha, kas ehk Tita pisarad polnud selle maitset muutnud. Ei, ilmselt mitte, maitse oli sama, kuid arusaamatul põhjusel valdas Nachat äkki kange igatsus. Ta meenutas üksteise järel kõiki pulmapidusid, mida ta oli De la Garza perekonnale ette valmistanud, unistades, et järgmine tuleb tema enda oma. 85 aasta vanuses polnud enam mõtet nutta ega hädaldada, et oodatud pidu ega pulm ei tulnudki, kuigi peigmees tuli... ta tuli tõesti! Ainult et ema Elena oli nõuks võtnud ta minema kihutada. Sealtpeale leppis ta sellega, et tundis rõõmu võõrastest pulmadest, ja sedaviisi palju aastaid ilma kurvastamata. Ta ei mõistnud, miks ta nüüd nii nukrameelne on, kuid ei saanud sinna midagi parata. Nii hästi kui suutis, kattis ta koogi pähklimassiga ja läks oma tuppa, suur valu rinnus. Ta nuttis öö läbi ja järgmisel hommikul ei olnud tal jõudu, et pulmas abiks olla. (lk 23-24)


  • Juhan Viiding (1948-1995), kelle päralt lehekülg "Lemmikute raamatus", esitab oma luuletust "Ma olen pannud segast...". Lõpuridade liginedes muutuvad poeetnäitleja plastika, miimika, intonatsioon irooniliseks, "... ei suuda teha korda ka seinakappisid!" lahutab Viiding teatraalselt käsi ja lisab liigutuse, millega nagu kompaks laeni kõrguvat kartoteegikastide virna. Puudutab luulekaustikut kui sõrmeotsteni sensitiivne snoob. (lk 8)
    • Pille-Riin Purje, "Lemmikute raamat. Kasteheinas põlvini - lõikeheinas põlvili", 2013


  • Juba enne Stine kadumist, kui naine teda puudutas, tundis Kasper, et suurimad etendused ei ole mitte need, mis antakse laval või areenil. Suurimad etendused leiavad aset siis, kui sõrmeotsad eemaldavad üliõhukese loori inimeste vahelt ja avavad universumi kogu selle täiuses. (lk 318)



  • Mehe käsi oli kindlalt Annie pihal, välistades igasuguse võimaluse lahti rabelda. Annie tundis mehe sõrmeotsi ülespoole ronimas, juba puudutasid need ta rindu. "Mul on kavas lähemalt uurida teie tütre talendi ulatust ja olen kindel, et see vaev saab hästi tasutud. Mul on temaga suured plaanid. Kuni tal jätkub tahtmist õppida, on minul lausa nauding talle õpetada kõike, mida oskan."
Trudie säras üle näo. (lk 29)