Nimekiri

Luule

Deebeti poolel
on kirjas iga meie kude.
Mingit kombitsat ega vääti
ei või jätta endale.

Nimekiri on täpne
ja näib sedaviisi,
et meilt võetakse isegi tühjad pihud.
...
Protesti selle vastu
nimetame hingeks.
Ja see on ainus,
mida nimekirjas pole.

• Wisława Szymborska, "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 7-8

Proosa

• Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid veini ja kookidega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu vanaemad, tädid ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste kommete kohta, läkitas pika nimekirja riietest ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda õde. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost punaseks minnes ja kogeldes oma vabandust esitada.

"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks. (lk 421)

• Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000

Draama

• [Macbeth:] Nimekirjas
  te seisate kui mehed. Nii ka hurdad
  ja hagijad ja krantsid, voostrid, puudlid
  ja mopsirakatsid kõik koera nime
  koos kannavad. Ent väärtuste register
  teeb vahet kiire, laisa, nõtke
  ja valvuri ja linnukoera vahel
  talente mööda, mida lahke loodus
  on neisse kätkenud, ning igaüks
  sest oma jao saab lisaks arvele,
  mis loeb neid võrdseiks. Nõnda mehed ka.
  • William Shakespeare, "Macbeth", III vaatus, 1. stseen