Punastamine

Punastaja.

LuuleRedigeeri

Su kätt ma heitsin ette liiliale,
su juukseid majoraanis näha võis
ning ühes roosis punastas su pale,
su valget jumet näitas teise õis.


ProosaRedigeeri

  • Ja ma olen tähele pannud, et eksivad väga inimesed, kes selle peale naeravad, kui öeldakse, et mustanahaline värvi võib muuta, sest mina olen näinud neid niisama sagedasti punastamas ja kahvatamas, ja niisama nähtavalt kui kõige kaunimad valged inimesed.
    • Aphra Behn, "Oroonoko", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, 2009, lk 18


  • "Ja nüüd," lausus Buckingham noormehele ainiti otsa vaadates, "kas suudan ma teile iial kuidagi tasuda?"
D'Artagnan punastas kuni juuksejuurteni. Ta sai aru, et hertsog otsis sobivat viisi, kuidas sundida teda midagi vastu võtma. Mõte, et tema ja ta sõprade vere eest tasutakse inglise kullaga, oli talle imelikult vastumeelne.


  • Kindlasti uuris Liine sind seal jutukäigus pealaest jalatallani, kuigi vist juba varemgi oli vargsi vaadanud. Pikkust jätkus sul temasuguse matsaka jaoks rohked kui vaja, käed-jalad olid jah terved ja jõudu-oidu piisavalt — seda olid sa juba näidanud. Ja pikemalt kaalumata tõi tüdruk oma või ema soovi lagedale:
"Ehk jääksidki Tollimäele!"
"On seda sulaseleiba juba küllalt söödud," vastasid sa külmalt.
"Aga kui peremeheks?" pahvatas Liine ja veri viskus talle näkku. Niiviisi õhetavana-häbelikuna tundus ta sulle vist küll päris sobiva suutäiena. Aga sa ei kiirustanud ogalikku alla neelama. Lasksid tüdrukut rahuneda, rahunesid ka ise ja laususid siis:
"Ju see tähendaks seda, et peaksin peremehe nime eest hakkama palgata sulaseks. Paberiteta peremehel pole just suurt väärtust."
Liine punastas veelgi sügavamalt, kui ütles:
"Paberid saad siis, kui sünnib esimene poeg."
Küllap sa nüüd astusid tüdrukule üsna lähedale ja küllap su häälgi kõlas soojalt, kui teatasid oma otsuse:
"Kui nii, siis ei lähe ma täna öösel enam heintesse."
  • Veera Saar, "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 52


  • Njuta läks tahvli juurde ja... mis temaga lahti oli?! Ta ei mäletanud üldse, millest alata. Kohmetus. Vaatas Ljoša poole ja läks hoopis verest välja: Ljoša silmitses teda avalikult pealaest jalatallani. Ja nüüd meenusid Njutale ta värvitud kulmud, ta punastas ja peast käis läbi: "Ma olen kadunud!" Kogu klass vaatab teda, kõik näevad ta värvitud kulme, hakkavad naerma. Njutа vaatas ühe otsast teise otsa, kõikide näod olid tõsised. (lk 74)
  • Valentina Mišanina, "Õues on kevad", rmt: "Hõbedane jõekarp", tlk Arvo Valton, 1974, lk 70-75


  • Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
"See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."
Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:
"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."
"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"
Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv kohmetus lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:
"Sa naeratad, su hambad on nii valged
ja õrnalt õhetavad roosad palged."
Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.
"Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel hällis lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."
"Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.
Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja kallistas teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal.


  • [Maria:] Nii ma siis kutsusingi professor Darcourti teiseks jõulupühaks perelõunale. Ta läks näost üpris imelikuks, kui ma end piisavalt üles olin soojendanud, et sellest lõpuks juttu teha - roosatus algas kaeluseservast ja levis seejärel järjest ülespoole, nagu täidaks keegi veiniklaasi. Ma ehmusin. Kas ta oli kuulnud, et ma elan mustlasperes? Kas ta kartis, et peab istuma põrandal ja sööma küpsetatud siili, ainsat asja, mida gadjo'd enamasti mustlaste söögikaardist teavad?
    • Robertson Davies, "Mässajad inglid". Tõlkinud Tõnis Leemets. Varrak, 1997, lk 212


  • Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid veini ja kookidega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu vanaemad, tädid ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste kommete kohta, läkitas pika nimekirja riietest ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda õde. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost punaseks minnes ja kogeldes oma vabandust esitada.
"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks.
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000, lk 421


  • Ma ei tahaks vahetada oma kohta söögisaalis ühegi teise koha vastu. Minu vastas istub pealetükkimatu välimuse ja valitud kommetega pime noormees. Kauni õiglusmeelega sööb ta oma lõunaid. Teenindavaid kelnereid tänab ta naeratusega, mis teeb ta näo valla, kelnerid punastavad kõrvuni. Ärge punastage, ütleb ta, mul on jumala tõsi taga. Ta pöörab oma valged silmamunad akna poole ja voldib suuräti kokku, enne kui tõuseb lauast ja lahkub meist kerge peanoogutusega.


  • Niimoodi kõndides vestles ta valjul häälel oma ustava kaaslase vana hanega.
"Kui ma vaid leiaks naise," ohkas ta. "Kuidas saan ma tervet oma kuningriiki ilma naiseta valitseda?"
"Võimu võib ka delegeerida," tegi hani ettepaneku, üritades printsiga sammu pidada.
"Ära räägi rumalusi," nähvas prints. "Ma olen tõeline prints."
Hani punastas.


  • Henna solvus. Nägu värvus punaseks nagu ta loomulik juuksevärvgi.
Eveli palus vabandust. Tal oli lapsepõlvest veel meeles, et puna ema põskedel ei tähendanud midagi head. Põsepunale järgnes tavaliselt torm.
  • Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 24


  • [Seth:] "Abby on üheksa-aastane ja see on tüdrukute puhul kõige jubedam vanus. Tal pole aimugi, kui ohtlik maailm on, aga ta arvab, et on James Bond ja suudab kõik New Yorgi probleemid ära lahendada."
"Ja et ta võib sulle tüdruksõbra sebida."
Kohe soovin, et ma poleks midagi öelnud, sest ta põs­kedelt oli punetus just kaduma hakanud.
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018, lk 36

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel