Kohmetus

Luule

Öö kuu ja samet
moodustavad salongi
sisemise struktuuri
Näpuotsaga prantsuse laule
kimbuke ebamugavust liiga uutest kingadest
natuke kohmetust
kui ei tea mida sobivat järgmisel hetkel öelda

• Krista Ojasaar, "Öö kuu ja samet", rmt: "Õhuookean", 2015, lk 16

Proosa

• Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:

"See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."

"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."

Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:

"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."

"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"

Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv kohmetus lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:

"Sa naeratad, su hambad on nii valged

ja õrnalt õhetavad roosad palged."

Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.

"Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel hällis lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."

"Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.

Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja kallistas teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal. (lk 160-161)

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984