Krista Ojasaar
Krista Ojasaar (sündinud 22. novembril 1975) on eesti luuletaja.
"Unemuusika"
muudaTsitaadid väljaandest: Krista Ojasaar, "Unemuusika. 1998-2006". Ilmamaa, 2008.
Vaikusel on kaks vormi
vaikus
ja
vaikus
/---/
Vaikus annab tunde
nagu roomaksid su sees kellad
meeleheitlikult tiksudes pendeldades pommides
Käod kukuvad rohelusse su südames
Muru katab nad oma tulise karvaga
Seierid lendavad kusagile tulevikku
ikka veel keereldes vastupäeva
Minu poolt vaadates päripäeva
Minevik kaob olematuks ja tulevik nihkub teadmatusse
/---/
Ja meie arvame kogu aeg
et aeg on sama
Nagu eile ja üleeile
Kellad ei vasta kui tõtt küsida
Keegi pole kelli rääkima õpetanud
Keegi pole inimesi neist aru saama õpetanud
Kella sihverplaat on mask
- "Vaikusel on kaks vormi", lk 7-9
Metsloom ei põgene
ei pelga inimest
Metsloom asub
elama su silmade taha
et end meelde tuletada
iga kord kui näen
su südame trepikojast
väljuvat üht soovi
tumeda mehena
et äratada metsloom mu silmade taga
kui päikese loojumisest on möödas tund
ja veerand varblaseveerandikku
lebab mu laual
et sinna saaks kirjutada
tuvisulega riiakas soov:
varblaseveerandik
ja kuupoolik ülalt taevast
tuleb ära visata
- "Su sügavusest astub üles", lk 22-23
Riputan oma mõtted kappi
las ripuvad riidepuul
vestlevad võrdlevad
kes kenam kes tüsedam
pähe sobivad kübarad enam
mis merevahust mis linnu tiivalöögist
Mõtted vahetuvad ise
ronivad selga ja siis kappi tagasi
uudiseid vahetama
oi küll see idee oli siidine ja pika lohiseva sabaga
- "Riputan oma mõtted kappi", lk 34
Jääpurikahobud mu akna taga
tilkhaaval maa poole kappavad
hirned rentslis
lakad tuules
- "Jääpurikahobud mu akna taga", lk 39
"Tumedad linnad"
muudaTsitaadid väljaandest: Krista Ojasaar, "Tumedad linnad. 2006-2008", Ilmamaa, 2010.
maailm seisab paigal
miski ei muutu
ja ometi liigub kõik tohutu kiirusega
pilved tormavad minust läbi
toovad kaasa taeva õhetuse
ja jätavad selle minusse
isegi kajakad ei suuda mu meelt lahutada
vaid süvendavad ahastust
valguse hääbumisega hääbub ka valu
ent haav ei armistu
piisab uuest kuldsest taevast
ja see on jälle kohal
alati
- "Kuldne valgus", lk 13
Arhiivi vaikuses kasvavad sõnad
tüved kerkivad koltunud paberitelt
moodustuvad lehed ja ladvad
risoomid ja vesikasvud üle kaustade
üle päikeselaikude kulunud põrandal
lõpuks kui sõnad ei mahu enam
tüüakasse arhiivihoonesse
saab maailm neid täis
- "Arhiivi vaikuses kasvavad sõnad", lk 20
Valged vaalad ujuvad taevas
piima nirisemas nisadest
tumedad kõuepilved peidavad üllatusi
tuhmkuldne vihm peegeldub päikeses
novembrivaevas rohi ei anna enam järele
enam ei ole kusagile mina
ainult lumi on ees
- "Valged vaalad ujuvad taevas", lk 25
- "Kuu on vaid muna", lk 55
teil Eestis kasvavad põldudel vokaalid
ütles Austria luuletaja
mitte viinamarjad või miski muu
just vokaalid
ja veingi teil on ümar ja magus
nagu oo-d ja uu-d teie nimedes
- "Kui pilved sulevad oma luugid", lk 64
Kallis ma pole sulle öelnud
täna veel mitte
kui väga ma igatsen
ootan kannatamatult su saabumist
et siis minna koos koju
ja seljad vastamisi
raamatuid lugeda
- "Kallis ma pole sulle öelnud", lk 71
"Õhuookean"
muudaTsitaadid väljaandest: Krista Ojasaar, "Õhuookean. 2009-2012". Ilmamaa 2015
Aknast möödub vihmavarjude jõgi
lillad kollased punased
Hallid vihmaköied
moonduvad maapinnal laiadeks jõgedeks
eri värvi kingad tipivad neist läbi
nagu kassid märjal murul
- "Aknast möödub vihmavarjude jõgi", lk 15
Öö kuu ja samet
moodustavad salongi
sisemise struktuuri
Näpuotsaga prantsuse laule
kimbuke ebamugavust liiga uutest kingadest
natuke kohmetust
kui ei tea mida sobivat järgmisel hetkel öelda
- "Öö kuu ja samet", lk 16
Kuu kaotab kõrgust
tasahilju
ja pilved kaovad sinnasamma
Siis silmapiiri siidi
päike pleegitab
puud ärkavad ja linnud
leht-sule haaval sirutuvad
Kuum opaal
neid nähtamatuist niitest tõmbab
aina ülespoole
aina kasvama
lõõmava sügiseni
- "Mets mühatab", lk 24
Kakskümmend aastat tagasi
kirjutasin luuletuse
kuidas tähed öösel mu tuppa tulevad
Nüüd trügivad mu akendest
sisse lina-tähtöölased luiklainelased nõgeseleedikud
valge-sulgtiivad ja vaarika-udeseljad
Tume-kuuvaksik maandub mu käele
seda justnagu inspekteerides
Püüan klaviatuuril kirjutada
oma järgmist luuletust
Liblikas ei lase
- "Kakskümmend aastat tagasi", lk 30
Kuidas teha nii et unenägu tuleks kaasa
Pakin ta siidpaberisse
ja surun käekotti
ettevaatlikult õuna ja raamatu vahele
et lõunatunnil salaja silitada ja meenutada
- "Aina lükkan edasi ärkamist", lk 40
Tihane nokib mu unenägu
omasoodu juureldes
pea viltu
kas mu unenägu on teise maitsega
kui putukad või seemned
On neil rasva tõhus mekk
või on see midagi
mis maitseb nagu kassi eest näpatud
suutäis
- "Külm kuu pleekinud märtsiöös", lk 45
Kunstikooli tudengid sirendavad nagu õied asfaldil
Vahtraõied katavad kõike
õhk sumiseb hullupööra
Karlova nagu suur toimekas mesilane
jalgu sätib värvikaks tantsuks
- "Öölambi kasutamiseks", lk 47
