Arhiiv

Proosa

Digitaalrevolutsiooni ilmselt üks kõige olulisem omadus on, et esimest korda pärast Aleksandria raamatukogu on võimalik kujutleda kogu avalikult loodud ning jagatud kultuuri terviklikku arhiivi. Tehnoloogia lubab meil kujutleda kõigi trükitud raamatute arhiivi ning üha paremini suudame ette kujutada ka kõigi liikuvate piltide ja helide arhiivi. /---/ Insenerid on seega sellise arhiivi loomise hinnaprobleemi kõrvaldanud. Kuid juriidilised kulud säilivad. Sest nii väga, kui me neid ka "arhiivideks" kutsuda ei soovi, nii südantsoojendav kui "raamatukogu" mõte meile ka ei tundu, on sellesse digitaalruumi talletatud "sisu" ühtlasi ka kellegi "omand".
- Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017, lk 114–115

Minu arvates on kirjaniku üks ülesandeid tabada aja õhustikku, seda fluidumit, mida pärast ei taasta. Ei teiste inimeste mälestustega, ei arhiividega, faktide reastamisega. Kirjaniku üks võimeid on kinni püüda see, mis kohe-kohe kaob, nagu näitleja mäng laval.
- Ene Mihkelson, intervjuu: Jürgen Rooste. Ene Mihkelson: "Kirjandusele ja kunstile ei tohi midagi ette kirjutada!" Sirp, 21. oktoober 2010

Põhjuseid, miks ametlikes paberites hämatakse, on leegion; arhiivi- või avalikke materjale lugedes tegelikkuseni niisama lihtsalt ei jõua. Kui proovida arhiivi põhjal rekonstrueerida põhjuste-tagajärgede ahelat, on oht ehitada üles üleelusuurune müüt, mis jätab mulje, et kõigest, mis on empiirilise jälgitavuse mõttes loomuldasa liiga laiahaardeline, käänuline ja kauge, saab siiski kokku panna ühemõttelise sidusa jutu. Paraku ei ole arhiivid läbipaistvad. Nad on täis tummstseene ja artistlikke vuntsiväristamisi, asjaosalised ise aga lahkunud.
- Anne Lange, "Toimetamispraktikast 1957-1972 Loomingu Raamatukogu näitel". Tõlkija Hääl VI, lk 118-135

Luule

Arhiivi vaikuses kasvavad sõnad
tüved kerkivad koltunud paberitelt
moodustuvad lehed ja ladvad
risoomid ja vesikasvud üle kaustade
üle päikeselaikude kulunud põrandal
lõpuks kui sõnad ei mahu enam
tüüakasse arhiivihoonesse
saab maailm neid täis

Krista Ojasaar, "Arhiivi vaikuses kasvavad sõnad", rmt: "Tumedad linnad", 2010, lk 20