Aleksandria raamatukogu

Proosa muuda

  • Digitaalrevolutsiooni ilmselt üks kõige olulisem omadus on, et esimest korda pärast Aleksandria raamatukogu on võimalik kujutleda kogu avalikult loodud ning jagatud kultuuri terviklikku arhiivi. Tehnoloogia lubab meil kujutleda kõigi trükitud raamatute arhiivi ning üha paremini suudame ette kujutada ka kõigi liikuvate piltide ja helide arhiivi. /---/ Insenerid on seega sellise arhiivi loomise hinnaprobleemi kõrvaldanud. Kuid juriidilised kulud säilivad. Sest nii väga, kui me neid ka "arhiivideks" kutsuda ei soovi, nii südantsoojendav kui "raamatukogu" mõte meile ka ei tundu, on sellesse digitaalruumi talletatud "sisu" ühtlasi ka kellegi "omand". (lk 114–115)
  • Nüüd, kus tehnoloogia lubab Aleksandria raamatukogu taastada, takistab seda seadus. Ning see ei sega meid autoriõiguste ühegi vajaliku eesmärgi huvides, sest autoriõiguste eesmärk on toetada kultuuri levikut äriturul. Me räägime kultuurist pärast seda, kui ta on oma ärielu lõpetanud. Selles kontekstis ei ole autoriõigustel mitte mingisugust teadmiste levitamist toetavat otstarvet. Selles kontekstis ei ole autoriõigus vaba väljenduse mootor. Autoriõigusest on kujunenud pidur. (lk 213)
    • Lawrence Lessig, "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017.


  • Süstemaatiline tekstide uurimine, väljaannete, kommentaaride ja sõnastike tegemine algas – nagu karta oligi – siis, kui Ptolemaios II rajas Aleksandria raamatukogu umbes aastal 300. Sinna koguti umbes 200 000 käsikirja ja loodi uurijatele töökohad. Raamatukogu juhataja kohus oli kõike seda süstematiseerida, väljaandeid teha jne. Põhilised filoloogia väljundid, tekst, kommentaar ja sõnastik, said alguse Aleksandrias, ka selge arusaam, et filoloog peab suutma kõike kommenteerida, et filoloogia on kogemusteadus ja kogemus sõltub eruditsioonist.