Vikitsitaadid

Pilv

lendav vesi, atmosfäärinähtus
(Ümber suunatud leheküljelt Pilved)

Pilv on atmosfääris veeauru kondenseerumisel tekkinud hõljuvate väga väikeste veetilkade (udu) või jääkristallide nähtav kogum.

Benjamin Westi maalil "Joshua Passing the River Jordan with the Ark of the Covenant" (1800) näitab Jahve pilvesamba kujul juutidele teed läbi kõrbe Iisraeli, nagu on kirjeldatud Teises Moosese raamatus.[1]
Jacob van Ruisdael, "Kosk küla lähedal" (1660ndad)
John Constable, "Pilve-etüüd" (1822)
Oscar Herschend, "Tumedad pilved rannaküla kohal" (1885)
Nikolai Dubovskoi, "Vaikus" (1890)
Henri-Edmond Cross, "Roosa pilv" (u 1896)
Rhona Haszard, "Aleksandria, Egiptus" (1930)
Arthur Dove, "Pilved ja vesi" (1930)
Michèle Battut, "Le Touquet" (2012)
Giovanni Guida, "Diaphanum: "Ja ma nägin, et pilved läksid mujale ja sina oled taevas, mis jäi" (2014)

Piibel

muuda

ma panen pilvedesse oma vikerkaare
ja see on lepingu tähiseks minu ja maa vahel.
14 Kui ma kogun maa kohale pilvi
ja pilvedes nähakse vikerkaart,
15 siis ma mõtlen oma lepingule,
mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel
kõiges lihas, ja vesi ei saa enam
kõike liha hävitavaks uputuseks.
16 Kui pilvedes on vikerkaar,
siis ma vaatan seda
ja mõtlen igavesele lepingule
Jumala ja iga elava hinge vahel
maa peal olevas kõiges lihas.


16 Ja Issanda auhiilgus laskus Siinai mäele ja pilv kattis seda kuus päeva; seitsmendal päeval hüüdis ta pilve seest Moosest.
17 Ja Issanda auhiilguse ilmutus oli Iisraeli laste silmis otsekui hävitav tuli mäetipus.
18 Mooses läks pilve keskele ning tõusis üles mäele. Ja Mooses oli mäe peal nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd.


Ta vajutas taeva ja tuli maha,
ja ta jalge all oli tume pilv.
11 Ta sõitis keerubi peal ja lendas
ning teda nähti tuule tiibadel.
12 Ta pani onniks enese ümber pimeduse,
mustavad veed, paksud pilved.


Ta laotab põhjakaare tühjuse üle
ja riputab maa eimillegi kohale.
8 Ta seob veed oma pilvedesse
ja pilv ei rebenegi nende raskuse all.
9 Ta peidab oma aujärje,
laotab selle üle oma pilve.


Jumala hingusest tekib jää
ja tardub veepind.
11 Ta koormab ka pilvi niiskusega,
pilved pilluvad tema välku.
12 Need rändavad ringi tema juhtimisel,
et teha kõike, mida ta neil käsib
maailmas ja maa peal,
13 olgu vitsana, kui ta maale tarvis,
olgu armuna, kui ta seda osutab.
14 Kuule seda, Iiob, peatu
ja pane tähele Jumala imetegusid!
15 Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu
ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?
16 Kas sa mõistad pilvede sõudu,
ülima tarkuse imetegu?
17 Sina, kellel riided kuumavad,
kui ta lõunatuulega suigutab maad,
18 kas sa koos temaga laotad pilvekatet,
vastupidavat nagu valatud peeglit?


Kellel oleks osavust lugeda pilvi?
Või kes võiks kummutada taevalähkreid,
38 kui muld on kokku vajunud känkraks
ja kamakad on takerdunud üksteise külge?

Proosa

muuda
  • Kui pilvituse pükstes on auk, võib loota, et ilm läheb selgeks. (lk 15)
  • Valged laigud lehmade tumedal nahal on nähtavasti pilvede peegeldus. (lk 28)
  • Õhtupilved tõttavad loojaku poole, et välja lasta oma veri ja kukkuda nagu tarbetud puuvillatordid teise poolkera ämbrisse. (lk 29)
  • Kui pilved eriti kiiresti sõuavad, tõttavad nad kustutama tulekahjut, mis on puhkenud silmapiiril. (lk 30)
  • Pole paremat tööotsa kui olla "pilvede ülevaataja" ja võrkkiiges lesides päev läbi pilvi vahtida. (lk 38)


  • Mõelgem selle üle, et pilved on vaid tükike maad, mateeria, ja nende maine materiaalne elu viib meid kõrgusse ning kaugustesse, kus me peale nende enam midagi ainelist näha ei suuda. Sellega seletubki pikemata pilvede sümboolsus. Pilved tähendavad meile maise jätkuvat peegeldust ebamaises, mateeria püüdu haihtuda, maa siirast žesti, igatsuse žesti valguse, kõrguse, hõljumise, eneseunustuse poole. Pilved on looduses seesama kui kunstis tiivad. Geeniused ja inglid, kelle maistel inimihudel on tiivad ja kes trotsivad raskusi.
    • Hermann Hesse, "Tegevusetuse kunst", cit. via "Võluri sõnad", tlk Liina Ootsing, 2000, lk 109


  • Pilved tulid ja kadusid. Majade, linna ja mere taga asus pilvevabrik. Musti kõuepilvi, valgeid põuapilvi, pilvi nagu merd. Kaugel teispool silmapiiri elasid punnis põskedega mehed ja tootsid pilvi.
    • Ilmar Jaks, "Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist", 1991, lk 6


  • Ta vahtis taevasse. Seal liikus aeg pilvede turjal, selge ja mõõdetav, ent ometi kättesaamatu. Ei aidanud siin raasugi põhjamaine, peaaegu vastu maad vajunud eetrikumm, millele unenägudes võis luuavarrega auke sisse torkida — ainult rusuvaid mõtteid kuhjas kokku ja kutsus enesega nii rumalalt kassi-hiirt mängima. Suured madalad pilved, mida ei loetud mitte taeva- vaid maismaamaastiku osaks. Ka nemad kulusid ja ei olnud näopoolse kumeruse alt välja ilmudes kunagi päris samased selle kujundiga, mis seljapoolse kumeruse taha vajus, ehk ühe ukraina mesiniku sõnadega: õhk oli pitsi ja pilvede raspel. Kuid Ruuben nägi rohkemat kui pilvede kulumine, mis kannatlikule maaslamajale eriliseks üllatuseks ei saanud olla, ta nägi midagi tõbist ja kärsikut, kõrgemajärgulist. Tema silme all purunes päris keskmise mahuga rünkpilve viljakeha ja see toimus nõndamoodi: pilv, tihe nagu supiklimp, hakkas järsku vaevaliselt ümber oma telje pöörlema, eraldades servadest pikki niitjaid ribasid, mis liibusid kiiresti tervikusse mõnes naaberpilves, jätmata taevasse üleliigset ribu. Pilv keris end pööreldes lahti, tekitades vaatlejas mulje oma spiraalsest toimest. Ebaharilik nähtus linna kohal valdas Ruubeni mõneks ajaks täielikult ning tal ei tulnud seda töllmokakil vaatlust kahetseda, sest enne lõplikku lagunemist tõi pilv esile oma sisemise üllatuse, mis, hajutades salapära, säilitas küll vaatepildi kestva monumentaalsuse: pilvest väljus kaks paaris lendavat helikopterit; nad tiirutasid edasi natuke pilvest allpool, kuni vajusid ära paerinnatise taha.


  • Ma olen oma mälestustes senini rääkinud rohkem isa varjupoolest, aga tal oli ka ilusam pool olemas. Jah, mälestused on nagu pilved, heidad pilgu taevasse, imestad korraks: oi, millise huvitava kujuga pilved täna on! - ja unustad need sealsamas, sest päevarutt tuleb vahele. Ilu vaatlemine nõuab aega ja rahu. Kui sa suudad päevarutus pilvi kauem silmitseda, hakkab taevas sulle avanema ja sa leiad seal ilu, mille küljest ei saa enam silmi lahti.


  • Kus on mu hinge kodumaa? Kunagi kirjutasin luuletuses, et mul on pilvi alati lohutav vaadata. Ongi. Pilved on kodused, kuigi koduMAAKS neid küll kutsuda ei saa.


  • On jahe hall päev, üle heinamaa ripuvad ärevad pilverüngad ja majandi viljakuivati sihvakas siluett küünitab ennast nende poole nagu Haarlemi kiriku torn enne tormi. Hetke pärast kaovad viimaste karjalautade madalad viilkatused väikese metsatuka varju. Siis ei ole Varedat enam näha, ainult pilved pea kohal sõidavad veel mõnda aega minuga kaasa, rasked ja tumedad nagu südametunnistus.
Pilved on pilved — vahel ei tea isegi suured meistrid, mida nendega peale hakata. Raffaelile on nad üksnes dekoratsioon, päris kangelaste tähtsusetu tagaplaan. Ruisdaeli jaoks on pilved ise peategelased, nad on elus, tõelised ja ähvardavad. Nagu need siin. Neist võib kõike oodata.

Luule

muuda

"Küll on mõnus olla pilv,
aina taeva sinas uju!"
Väga uhkelt laulab pilv,
alati tal hea on tuju.


Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi.
Raudketil tuuletundi lööb kiikuv kaevukonks.
Mäenõlval nurme taga kesk härmatanud hongi
veel hõõgub üksik vaher kui punav lühtripronks.


Luikvalgeid pilvi tuule tuua taamal;
on valla oru roheline värav.
Kõik on kui ammu - mälestustest särav:
mind polnud kaua sellel osasaamal.


Pilve pime hari
kerkib nagu moone,
kartma hakkab kari,
otsib, kus on hoone,

välke jookseb maasse,
mürin müüre lõhub,
vesi mutta, maasse
valmid viljad rõhub.

  • Hando Runnel, "Süda on mul vaevas". Looming 9/1975, lk 1496


Pilvede kirjeldamisega
tuleb kiirustada,
sest hetke pärast
ei ole nad enam needsamad.

Neid iseloomustab
kordumatu
vorm, varjund, poos ja asend.

Neid ei rõhu mingid mälestused,
nad hõljuvad vaevata faktide kohal.


Karjatan pilvi
nagu mõtteid:
te kiiremini sõudke,
just nüüdsama siia saabus
loodetuul —
jah, toosama — taevaluud.

Hei, sina, suur ja kohev
otsekui talvekasukaga emajänes,
ära tee selliseid haake,
siin hundi asemel
on liikvel hoopis lopergune lest!
Ja sina sääl kõige taga,
mida sa kohmitsed nagu valaskala,
tee su ees on ammu vaba!

  • Livia Viitol, "Karjatan pilvi", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 14

Film

muuda

Vanasõnad

muuda
  • Kõik pilved ei anna vett.
  • Mustad pilved muidu käivad, savikarva sajavad.
  • Pärast põuda pilved, pärast ilu istlemine.
  • Tõsta ronk katusele, ronk arvab enese pilvedel seisvat.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Viited

muuda
  1. ↑ Gertz, Jan Christian (2014). "The Miracle at the Sea: Remarks on the Recent Discussion about Origin and Composition of the Exodus Narrative". The Book of Exodus: Composition, Reception, and Interpretation. Leiden, The Netherlands: Brill. p. 111. ISBN 978-90-04-28266-7.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel

Vaata ka

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Pilv&oldid=123266"