Võrkkiik

Proosa

Iga inimene, kes jutustab loo, teeb seda omamoodi, nagu meeldetuletuseks, et iga inimene näeb asju erinevalt. Mõned inimesed ütlevad, et tõelised asjad on olemas, teised ütlevad, et kõiksugu asju saab tõestada. Mina neid ei usu. Üks on kindel, et see kõik on keeruline, nagu sõlmi täis nöör. Kõik on olemas, kuid algust on keeruline leida ja lõppu ilmvõimatu määrata. Parim, mida inimene teha saab, on kassikangast imetleda ja sinna võib-olla veelgi enam sõlmi põimida. Ajalugu peab olema võrkkiik, milles kiikuda, ja mäng, mida mängida, nii nagu mängivad kassid. Küünista seda, näri seda, sea sõlmi ringi ja magamamineku ajaks on see ikka sõlmilisest nöörist pallike.
- Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad", tlk Kätlin Kaldmaa, 2008, lk 117-118

Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella.

Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus.

Astrid Ivask, "Leiud", tlk Ita Saks, LR 18/1996, lk 37-38

Ma ei tea, kas enam ongi olemas neid reisifirmade läikpaberile trükitud katalooge algava hooaja sihtkohtade loeteluga, ent kindlasti on olemas nende põnevad kodulehed ja sotsiaalmeediakanalid, kuhu postitatakse lademes imelises värvigammas pilte. Need teevad meiega sama mida Dickens tolle eespool mainitud aristokraadiga. Neil piltidel peab kindlasti olema sinisinine taevas või vesi (soovitatavalt mõlemad), kirgasrohelised palmid, puhkajatel tervisest pakatav pronksikarva ja särav nahk, käes mõni rubiinpunane või päikeseoranž kokteil (kõrrega, mis uuemal ajal pilliroost, puuviljasektoriga klaasiserval, kuidas teisiti!), hea, kui taamal oleks ka triibuline võrkkiik (selles lebamas alakaaluline, ent rinnakas alla kahekümneaastane kaunitar) või säravvalge jaht ootamas. Kiidukõnest sealjuures rääkimata. Mulle need lood meeldivad, sest neid sirvides on mul harukordne võimalus endaga temperamentselt tuumakat sisedialoogi pidada.
- Mae Lender, "Minu Lõunamaa", 2022, lk 11-12

Luule

Nende juuksed kuldsed, punased, mustad,
tugevad, säravad, lainetavpehmed,
õhkõrnad ja kuivad ümber mu pea põimuvad,
ma ei näe neist läbi, pisut nagu lämbun.
Need olid minu sõbrannad.
Leban juuste võrkkiiges,
äralõigatud otsad
kraevahelt salvavad.

Liepa Rūce, "*Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga...", tlk Contra, rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 199