Ühtekuuluvus

ProosaRedigeeri

  • Selge ere päike paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, küla langeb kokku fotograafi pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise hetkega, mille sõõre ümbritseb panteistlikus pihus hoitud maastik - Aafrika inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel Hollandis või Šveitsis. (lk 144)
    • Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010


  • Kui Franz naabertalust, Mangoldidest, möödus, asetasid need parajasti redeleid, puuviljäkäärisid ja korve oma tohutule pirnipuule. Vanim tütar Sophie, tugev, peaaegu tüse, kuid painduv tüdruk, peente keder- ja randmeluudega, hüppas esimesena redelile, kusjuures ta Fränzile midagi hüüdis. Olgugi et Franz tema hüüdest aru ei saanud, pöördus ta veidi ja naeris. Teda valdas tunne olla omane. Inimesed, kelle tunded on nõrgad, kes tegutsevad loiult, mõistavad teda vaevalt. Neile tähendab ühtekuulumistunne teatud kindlat perekonda, sõpraderingi või armsamat. Franzile tähendas see lihtsalt olla omane sellel maalapil, kuuluda omainimeste hulka ja hommikusse vahetusse, mis sõitis Höchsti, ja eelkõige — kuuluda üldse elavate hulka. (lk 5)