Aphra Behn

Aphra Behn (sünninimi Aphra Johnson; 10. juuli 1640 (ristitud 14. detsembril) Harbledown, Kent – 16. aprill 1689 London) oli inglise seikleja ja luuraja, tõlkija, kirjanik, näitekirjanik ja luuletaja, üks esimesi kutselisi naiskirjanikke Suurbritannias. Tema kuulsaim teos on romaan "Oroonoko" (1688; eesti keeles "Oroonoko ehk Kuninglik ori: tõestisündinud lugu", tõlkinud Kätlin Kaldmaa; Loomingu Raamatukogu 6–7/2009).

"Oroonoko"

Tsitaadid väljaandest: Aphra Behn, "Oroonoko", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, 2009.

Ent enne, kui toon teie ette selle vapra orja loo, oleks kohane kõnelda sellest, kuidas nad neisse uutesse kolooniatesse jõuavad; sest need, kes seal töötavad, ei ole seal sündinud; sest nendega, kes on seal sündinud, elame täiuslikus üksmeeles ega julge neid käsutada, vaid otse vastupidi, kohtleme neid kogu maailma vennaliku ja sõbraliku armastusega, kaupleme nende kala, ulukite, pühvlite, nahkade ja väikeste haruldustega, nagu küünisahvid, sellised roti- või nirgisuurused pärdikud, kes on keha poolest õrnad ja imestusväärsed ja kel on inimese moodi nägu ja käed, ja väikesed kassisuurused lõvi oleku ja väljanägemisega loomakesed, kes kõige poolest nii väga selle ülla metslooma moodi on, et näevadki välja otsekui miniatuursed lõvid. Ja siis on veel väikesed papagoid, suured papagoid, aarad ja tuhat muud imelise ja üllatava vormi, kuju ja värviga lindu ja looma. Ja tohutu suurte madude nahad, millest mõni on kuuekümne jardi pikkune, nagu see, mida võib naha Tema Majesteedi varakambrites, kus oli ka paar haruldast hämmastava vormi ja värviga liblikat, mida siinkirjutaja isiklikult neile kinkis, mõni niisama suur kui minu rusikas, mõni väiksem, ja kõik need nii erinevalt võrratud, et kunst neid eales imiteerida ei suudaks. Siis me kaupleme veel sulgedega, mida nad igasugu kujul kannavad, millest nad teevad endale kujuteldamatutes värvides lühikesi rüüsid ja hunnituid ehteid oma peade, kaelte, käsivarte ja jalgade tarvis. Mulle kingiti üks selline komplekt ja ma kinkisin selle Kuninglikule teatrile ja sellest sai "Indiaani kuninganna" kostüüm, mida imetlesid kõrgestisündinud kodanikud ja mis oli kordumatu. Lisaks neile veel tuhat väikest looduse vallatust ja haruldust, ja kunstiesemeid, nagu nende korve, relvi, põlli ja nii edasi. (lk 5-6)

[Indiaanlastest:] See kaunistus ja nende pikad mustad juuksed ja nägu, mis siit ja sealt väikeste lilletäppidega kaunistatud, teevad nad silmale ilusaks vaadata. Mõni meist iludustest, kes on tõepoolest kena näoga, nagu peaaegu nad kõik, on väga võluvad ja ebaharilikud, sest neil on kõik see, mida nimetatakse iluks, välja arvatud värv, mis on punakaskollane, ning pärast värsket õlitamist, mida nad sagedasti ette võtavad, on nad värske telliskivi värvi, ainult et siledad, pehmed ja läikivad. Nad on äärmiselt tagasihoidlikud ja ujedad, väga häbelikud, ja neile ei meeldi, kui neid katsutakse. Ning ehkki nad on kõik nii alasti, ei ole nende hulgas elades mitte mingit sündsusetut tegu ega pilku märgata; ja et nad on täiel määral harjunud üksteist nõnda ilustamata kujul nägema nagu meie esivanemad enne pattulangemist, tundub, nagu neil ei olekski ihasid, ei ole midagi, mis võiks uudishimu tekitada, vaid kõik, mis näha, on otsekohe näha ja igal hetkel, ja kus ei ole midagi uut, seal pole ka uudishimu. Ent ma olen näinud kena noort indiaanlast, kes sureb armastusest imekauni noore indiaani näitsiku järele, ent kõik, mis ta teha oskas, oli käed rinnale risti panna ja jälitada neidu pilguga, ja ohked olid tema keel, sellal kui neiu, otsekui seda armastajat polnud olemaski või pigem otsekui ta ei soovinuks sellist armastajat, hoolsalt oma pilku noormehele langemast hoidis ja talle ealeski ei lähenenud, vaid vaatas maha sellise õhetava tagasihoidlikkusega, mida ma meie maailmas kõige tõsisemate ja ettevaatlikumate juures olen kohanud. Ja need inimesed esindasid minu silmis absoluutset ideed kaasasündinud süütusest, enne seda, kui inimene oskas pattu teha, ja on täiesti ilmselge ja tõene, et lihtne loodus on kõige kahjutum, süütum ja vooruslikum käskijanna. Tema üksi, kui tal lastaks, juhataks maailma paremini kui kõik inimeste väljamõeldised; religioon ei teeks siin midagi muud kui hävitaks selle teadmatusega saavutatud rahu ja vaikuse, ja seadused ei õpetaks neile midagi muud kui teadvustama kuritegusid, millest neil seni mingit aimdust ei ole. (lk 6-7)

[Indiaanlastest:] Neil on kaasasündinud õiglustunne, sest neil ei ole pettust, ja nad ei mõista ühtegi pahet ega kavalust, mida valged mehed neile õpetanud ei ole. (lk 8)

Need siis, keda me oma suhkruistandustes tööle paneme, on neegrid, mustad orjad, keda sinna mandrile veetakse.

Need, kes tahavad orje, sõlmivad kokkuleppe laeva kipri või kapteniga ja lepivad kokku tükihinna, umbes kakskümmend naela pea peale nii mitme eest kui kokkulepe sõlmitud, ja maksmine toimub siis, kui nad on istandusse kohale toimetatud. Nii et kui orje täis laev kohale jõuab, siis need, kellel on enne kokku lepitud, lähevad pardale ja saavad oma orjad kätte, ja ühes patsahkamis, kus on näiteks kümme neegrit, on ehk kolm või neli meest, ülejäänud on naised ja lapsed, ehk olgu mõlemat sugu nii palju kui on, oma patsahkamiga tuleb rahule jääda.

Coramantia*, nõnda nimetatud mustade maa, oli üks neist kohtadest, kus oli iseäranis soodne orjadega kaubelda, ja sinna suurem osa meie vägevatest orjakaupmeestest ka läks, sest sealne rahvas on väga sõjakas ja vapper, ja kuna need rahvad olid lõppematult sõjajalal, lõppematult vaenujalal ühe või teise naaberriigi printsiga, oli neil õnn väga palju vange võtta, sest kõik, keda nad lahingus võidavad, müüakse orjadeks, vähemasti need tavalised inimesed, kes end välja osta ei jaksa. Neist nõnda võetud orjadest saab ainult pealik kogu kasumi ning nende pealike käest ostavad meie laevakaptenid ja kiprid kogu oma laadungi. (lk 8-9)

*'Praegune Ghana.- Tlk.

Ja nii juhtuski, et tagasihoidlik nagu Oroonoko oli, kuulutati ta vana mehe asemel pealikuks, ja nii juhtuski, et kaks aastat kestnud sõja lõppedes jõudis prints õukonda, kus ta oli oma viienda ja seitsmeteistkümnenda aasta vahel ühtekokku olnud vaevalt kuu aega, ja raske oli ette kujutada, kus ta oli õppinud nii suurt inimlikkust, või et tema saavutustele õiglasemat nime anda, siis kust oli ta saanud selle tõelise hingesuuruse, need peened arusaamad tõelisest aust, selle piiritu suuremeelsuse ja leebuse, mis oli võimeline ülimalt kirglikuks armastuseks ja vapruseks, mis oli peaaegu jätkumatult suunatud võitlevatele või vigastatud või surnud sõjameestele; kes ei kuulnud mingeid helisid peale sõja ja oiete. Osaliselt võib selle panna ühe prantslase teadmiste ja õpetuse arvele; too hakkas sellele noorele mustale omamoodi kuninglikuks õpetajaks ja leidis ta eest väga valmi, võimeka ja kiire taibuga, ning õpetas talle suure naudinguga käitumist, keeli ja teadust, mille eest prints teda äärmiselt kõrgelt hindas ja armastas. Veel üks põhjus seisnes selles, et kui ta sõjast tuli ja kõiki neid inglise härrasmehi nägi, kes seal kaubitsesid, siis mitte ainult nende keelt ei õppinud ta ära, vaid ka hispaanlaste keele, kellega ta hiljem orjaäri ajas.

Ma olen seda suurt meest sageli näinud ja temaga vestelnud ja paljudele tema vägevatele tegudele tunnistajaks olnud, ning lubage mul lugejale tunnistada, et ka kõige hiilgavamad õukonnad poleks suutnud välja tulla vaprama mehega, kelle julgus ja mõistus oleksid niisama vägevad, otsustusvõime kindlam, mõistus kiirem, ning kellega vestelda olnuks kaunim ja meeldivam. Tema teadmised olid nii suured, nagu oleks ta palju lugenud; ta oli kuulnud ja imetlenud roomlasi, oli kuulnud hiljutistest Inglismaa kodusõdadest ja meie suure kuninga laiduväärsest surmast, ja arutles selle üle täie arusaamisega, jälestades kujuteldavat ebaõiglust. Tal oli äärmiselt kena ja nõtke väljenduslaad ning hästikasvatatud suure mehe maneerid. Tema loomuses ei olnud midagi barbaarset, vaid ta pidas end kõigiti nõnda ülal, nagu oleks teda mõnes Euroopa õukonnas haritud. (lk 10-11)

Ja tema täiusliku isikuga käis kaasas ka täiuslik mõistus, sest ta oskas imetlusväärselt vestelda peaaegu igal teemal, ja kes tahes teda rääkimas kuulis, oleks veendunud omaenda eksimuses, et kogu tarkus on valgete meeste ja iseäranis kristlaste käsutuses, ja oleks tunnistanud, et Oroonoko oli isegi võimeline niisama hästi valitsema ja niisama targalt juhtima, ning et tal oli niisama suur hing, niisama leidlikud kõnekäänud ja ta tunnetas võimu niisama hästi kui ükskõik milline prints, kes on hariduse saanud kõige peenemates koolides või kõige hiilgavamates õukondades. (lk 11)

Sel vanal surnud kangelasel oli ainult üks tütar järel, iludus, kelle tõeliseks kirjeldamiseks piisab vaid sellest, et öelda, et ta oli naissoost vaste sellele üllale mehele, imeilus must Veenus meie noore Marsi kõrval, niisama võluv isiksus kui Oroonoko ja niisama voorusliku loomuga. Sadu valgeid mehi olen ma näinud tema järele ohkamas ja tuhat tõotust tema jalge ette jätmas, kõik asjata ja edutult, ning tema oli tõepoolest liiga hea kellelegi teisele jumaldamiseks kui omaenda rahva seast tulnud printsile. (lk 12)

Olen printsi sageli kuulnud ütlemas, et imestab isegi, mis kummaline inspiratsioon teda küll tabas, et ta nii õrnalt ja nii kirglikult rääkima hakkas, tema, kes ta armastusest midagi ei teadnud ja naistega vestlema harjunud ei olnud, ent (tema enda sõnutsi) nagu ta ise väga õnnelikult ütles, oli see mingi uus ja senitundmatu vägi, mis südant ja keelt armastuse keeles juhendas ja samal ajal, talle teenet tehes, Imoindat tema kirglikkusega sütitas. Tema sõnad puudutasid neiut, kes andis noormehele selliseid vastuseid, mis senitundmatu naudinguga otse noore mehe südamesse läksid. Ega ei kasutanud prints armastuse antud kohustusi vääralt, vaid pööras kõik oma õnnelikud hetked enda kasuks, ning et temas ühtki pahet polnud, ei sihtinud tema arm midagi peale austuse, kui armastuses saab üldse sellist vahet teha, ning iseäranis sellel maal, kus mehed võtavad nii palju naisi, kui nad ülal pidada jaksavad, ja kus ainus kuritegu ja patt naise vastu on talle ära öelda, ta iha, häbi ja õnnetuse küüsi tõugata. Selliseid halbu kombeid praktiseeritakse ainult kristlikes maades, kus eelistatakse usu tühja nime ning paheliselt või moraalitult arvatakse, et sellest piisabki. Oroonoko ei olnud küll selle usu tunnistaja, kuid et tal oli austusest õige arusaamine, tegi ta neiule ettepanekuid, mis vaevalt üldse ettepanekuna arvesse läksid, ning vastupidiselt oma maa tavadele tõotas ta Imoindale, et temast saab ainus naine printsi elus, et ei vanadus ega kortsud muuda tema otsust, sest neiu hing jääb alati kauniks ja alati nooreks, ning prints kannab igavesti oma meeltes seda ilu, mis neidu praegu kaunistab, ning kui ta seda naise näol enam ei leia, otsib ta seda oma südamest. (lk 13)

Ja ma olen tähele pannud, et eksivad väga inimesed, kes selle peale naeravad, kui öeldakse, et mustanahaline värvi võib muuta, sest mina olen näinud neid niisama sagedasti punastamas ja kahvatamas, ja niisama nähtavalt kui kõige kaunimad valged inimesed. (lk 18)

Ent sellal kui kuningas imetles üht Imoinda tehtud kaunist eset, jõudis neiu oma raevuka, kuid armunooli täis pilguga printsile öelda, et põlgas tema jahedust ja kahetses omaenda õnnetut vangistust. Ei olnud printsigi silmad vaiki, vaid vastasid neiu omadele, niipalju kui silmad saavad, kui neid juhivad kõige õrnemad ja kirglikumad südamed, mis eales armastanud. Ning need silmad rääkisid nii hästi ja nii väljendusrikkalt, et Imoinda ei kahelnud enam, et tema oligi ainus rõõm ja armsam selles hinges, mis nendes silmades armastuseks õigust otsis, ja keegi ei soovinud seda armastust enam kui tema. Ja piisas ainuüksi sellest keelest, mis ühe silmapilguga kõik nende hinge mõtted teineteisele edasi andis, et nad mõlemad hakkasid ihkama võimalust viimaks ometi õnnelikuks saada. (lk 18-19)

Kuningas hakkas end kangesti süüdi tundma karistuse pärast, mille ta Imoindale oma vihas peale oli pannud. Pealegi arvas ta, et oleks pidanud neiu sellise solvangu pärast tapma, kui see oli solvang. Ta oleks pidanud Imoinda mõõtu neidu nii palju hindama, temast nii kõrgelt lugu pidama ja ta üllalt surma saatma, mitte hariliku orja pähe maha müüma — see on kõige suurem kättemaks ja kõige vääritum võimalikest karistustest, millele tuhat korda enam eelistatakse surma, ja anutakse seda, nagu Imoinda anus, surma siiski leidmata. Kuningas mõistis siiski, et Oroonoko seda solvangut väga pahaks paneb, pidas tarvilikuks oma tormakus kuidagi välja vabandada ja saatis laagrisse käskjala, et printsiga selles asjas lepitust leida, andeksand saada ja leina leevendada, ent mitte mingil juhul ei tohtinud käskjalg printsile öelda, et Imoinda oli müüdud, vaid et neiu oli vaikselt surmatud, sest kuningas teadis, et müümise korral ei andestata talle iialgi. (lk 27)

Oroonoko palus, et käskjalg oma käskijale sõnumi vastu viiks ning talle kinnitaks, et kättemaksul ei olnud nende vahel kohta, ja kui olekski, oleks kurjategija hoopis prints ja tema surm oleks õigustatud ja oleks noorusest hoolimata talle paras, ning prints jätaks rahumeeli oma osa aupaistest noortele, kellel veab paremini ja kes seda jumalate kinki rohkem väärt on. Et sellest päevast peale ei tõsta prints iialgi relva, ei tõmba vinna vibu, vaid pühendab oma elu vääritud riismed ohetele ja pisaratele ning mõtleb lõppemata sellele, miks tema käskija ja vanaisa pidas kõige Imoinda nooruse, süütuse ja kauniduse juures vajalikuks ta siit ilmast minema saata. (lk 28)

Seepeale tahtsid mehed teada, mida nad tegema peaksid ja kelle prints enda asemele määrab, et auahne noorus ja võimuiha nende korda pea peale ei keeraks ja nad vaenlasele kerge saak ei oleks. Prints vastas, et ta ei vaeva end sellega, kuid soovitas meestel endi seast kõige vapram mees valida, olgu tema iseloom või päritolu siis milline tahes. "Sest, oo mu sõbrad," ütles ta, "tiitlid ei ole need, mis mehe vapraks või tubliks teevad, ega päritolu see, mis vahvust ja suuremeelsust annavad või omaniku õnnelikuks teevad. Uskuge seda, kui näete Oroonokot, kõige närusemat ja õnnest hüljatumat kõigi jumala loodud olendite seas." (lk 29)

Ja nüüd juhtus see, et mehed tõepoolest võitlema hakkasid, seda nõnda, otsekui ei saaks neist võitu isegi nende jumaldatud kangelane ise, kes taplust võidu poole kallutades päeva sootuks teiseks keeras ja vaenlase üle täieliku võidu saavutas; ning Oroonokol vedas nii palju, et ta Jamoani üles leidis, teda peaaegu surmavalt haavas ja oma käega vangi võttis.

Jamoan oli väga viisakas ja muidu kena mees, sai hiljem printsi väga heaks sõbraks, nii et ta ealeski Jamoani vangide sekka ei saatnud, nagu seda harilikult tehti, kui orjad müüki või turule viidi, vaid hoidis teda omaenda õukonnas, kus teda miski muu vangisolemisega ei seostanud kui nimi, ja nii tugevalt kiindus Jamoan Oroolokosse, et ta enam kodumaale tagasi ei läinud; ning tuhande armastusest ja rüütellikkusest pajatava loo ja seikluse abil ravis ta printsi melanhooliat ja kuhtumist, mille kohta olen sageli kuulnud Oroonokot ütlemas, et need teda kindlasti tapnud oleks, kui poleks olnud vestlusi tema ja Aboani ja prantslasest õpetajaga, kes tal juba lapsepõlvest peale oli ja kellest ma juba varem olen rääkinud; see õpetaja oli imetlusväärselt tark mees, ning tarkuse ja harituse oli ta oma noorele õpilasele edasi andnud. Prantslane oli mingite ketserlike mõtete pärast omaenda riigist välja saadetud, ning ehkki ta ei olnud usklik inimene, oli ta imetlusväärselt kõrge moraaliga ja vapra vaimuga. (lk 30-31)

Kapten oli peenemat sorti kommete ja teadmistega mees, parima päritoluga ja kenam kui enamik sedasorti mehi, nõnda et ta jättis pigem mulje, nagu oleks ta peaaegu kogu oma elu elanud õukonnas ja mitte merel purjetanud. Seepärast võeti see kapten õukonnas alati paremini vastu kui suurem osa sellesse kanti seilavaid orjakaupmehi, ja iseäranis hästi võttis teda vastu Oroonoko, kes oli Euroopa mõistes palju tsiviliseeritum kui keegi teine ning rõõmustas enam valgete rahvaste üle ning kõige enam osavate ja tarkade meeste üle. Sellele kaptenile müüs ta suurema osa oma orje, ning soosingu ja austuse tõttu, mida prints tema vastu tundis, tegi ta kaptenile palju kingitusi ja palus tal õukonda jääda nii kauaks kui vähegi võimalik. Kapten, kes näis seda väga suure auna võtvat, lahutas printsi meelt iga päev gloobuste ja kaartidega ja vestles temaga matemaatikast ja igasugustest instrumentidest; sõi, jõi, käis jahil ja elas koos temaga nii sõbralikult, et polnud mingisugust kahtlust, et ta oli selle vapra noore mehe südame enda poole võitnud. Ja kapten palus, et prints kõigi nende toredate teenete eest lähipäevil, enne kui ta purjed masti tõmbab, oma kohaloluga tema laeva austaks ja õhtust sööks, ning prints võttis küllakutse vastu ja määras päeva kindlaks. Kapten omalt poolt seadis kõik kõige suurejoonelisemal kombel valmis. Ning see päev saabus, kui kapten oma rikkalikult vaipade ja sametpatjadega kaunistatud paadis kaldale printsi vastu võtma sõudis, kaasas teine pargas, kus olid trompetitega pillimehed, mis rõõmustas üliväga Oroonokot, kes neid kaldal ootas, saatjateks prantslasest õpetaja, Jamoan, Aboan ja sadakond õukonna kõige üllamat noorukit, ja pärast seda, kui prints oli kõigepealt pardale kantud, viisid paadid ka ülejäänud mehed laevale, kus neid ootas ees suurejooneline vastuvõtt kõiksuguste heade veinidega ja kus neid nii hästi lõbustati, kui sellises kohas võimalik.

Prints, kes jõi palju punši ja mitut sorti veini nagu ka kõik ülejäänud (sest suurt hoolt kanti selle eest, et lõbustuste selles osas midagi puudu ei jääks), oli väga lustlik ja imetles kangesti laeva, sest ta ei olnud enne ühegi laeva peal käinud, nii et ta kiikas uudishimulikult igasse kohta, kuhu sündsus minna lubas. Ülejäänud, niisama uudishimulikud mehed, kes ei olnud veel väga purjus, sebisid tahtmist pidi edasi ja tagasi nagu jumal juhatas, nii et kapten, kes oli oma plaani ette korralikult valmis mõelnud, andis käsu ja võttis kõik külalised kinni; printsi jalad pandi ühtäkki raudu, kui ta parasjagu trümmi ruumi vaatama oli roninud. Niisama reetlikult käituti ka kõigi teistega, nõnda et ühel ja samal hetkel üle terve laeva pandi mehed kiiresti ahelatesse ja tehti neist orjad. Selle kavala plaaniga hakkama saanud, andsid kõik laevamehed oma panuse, et purjed kähku püsti saada, ning niisama reetliku ja paraja tuulega lahkusid nad kaldalt selle süütu ja kuulsusrikka saagiga, kellele selline lõbustus sugugi meele järele ei olnud.

Mõned on seda tegu pidanud niisama vapraks kui kapten ise, aga mina säästan end sellest ja jätan selle oma lugeja otsustada. (lk 32-33)

See sõnum toimetati ikka veel kahtlevale kaptenile, kes ütles, et ta ei saa pagana antud sõna usaldada, sest sellel mehel ei olnud aimu ega arusaamist Jumalast, keda ta teenis. Oroonoko vastas seepeale, et tal oli väga kahju kuulda, et kapten tegi näo, et tunnistab ja austab jumalat, kes talle paremaid põhimõtteid polnud õpetanud, nõnda et ta teise mehe ausõna mikski ei pidanud, ja ütles kaptenile, et nende usk erines selle usaldamatuse poolest, sest kapten andis printsile oma kristlase sõna ja tõotas Jumala nimel, et kui ta oma sõna murrab, ootavad teda järgmises ilmas igavesed põrgupiinad. "Kas ta nii peabki oma vandele truu olema?" vastas Oroonoko. "Andke talle teada, et ma tõotan oma au nimel, ja selle tõotuse murdmine ei pane kõiki vahvaid ja ausaid mehi mitte ainult mind põlastama ja põlgama, vaid see solvab ja pahandab kogu inimkonda igavesti, kahjustab, reedab ja vihastab kõiki, ent karistus selle eest tuleb inimesel endal kanda, ja maailm ei tunneta pärast üldse, kas jumal on neid karistanud või mitte, seda tehakse nii salaja ja lükatakse nii pikalt edasi, samal ajal kui autu mees iga hetk ausate maailma põlgust ja pahameelt kannatab, ning sureb iga päev häbiväärselt, kuna kadunud on ta au, mis on väärtuslikum kui elu. Ma ei räägi sellest sellepärast, et uskumusi muuta, vaid selleks, et näidata, kuivõrd te eksite, kui te ette kujutate, et inimene, kes oma au vastu eksib, jumalatele antud sõna peaks." Nõnda pöördus prints sõnumitoojast põlastava naeratusega ära ning keeldus vastamast, kui too tahtis teada, mida ta kaptenile ütlema peaks, nõnda et sõnumitooja pidi midagi lausumata lahkuma. (lk 34)

Oroonoko võeti esimesena kinni ja müüdi ülevaatajale, kes viis ühes esimese patsahkami, kus oli veel seitseteist igat sorti ja suurust inimest, aga mitte ükski Oroonoko vääriline. Seda nähes sai ta teada, mida see tähendab, sest nagu ma juba ütlesin, mõistis ta inglise keelt päris hästi, ning et ta oli täiesti relvastamata ja kaitsetu, oli igasugune vastupanu asjatu, nõnda et ta lihtsalt saatis kaptenile tuld ja üleolekut täis pilgu, hurjutas teda silmadega, nii et puna kapteni süüdlaslikele põskedele valgus, ja hõikas laevapoordile astudes: "Hüvasti! Mu kannatused ei ole asjatud, sest olen tõeliselt tundma õppinud teid ja teie jumalaid, kelle nimel te tõotate." Ning soovides saatjate hirmu vaigistada ja neile teada anda, et ta vastu ei hakka, hõikas ta: "Tulge, mu kaasorjad, lähme paati ja vaatame, kas järgmises maailmas, kuhu me astume, on enam väärikust ja austust." Ning Oroonoko hüppas nõtkelt paati ja lasi end enamat muret välja näitamata koos oma seitsmeteistkümne kaaslasega jõge mööda üles sõuda. (lk 36)

Ehkki, nagu Oroonoko hiljem ütles, ei olnud tal suuremat põhjust ühe orjapidaja sõnu uskuda, ei osanud ta öelda, miks, aga ta nägi Trefry näoilmes omamoodi siirust ja aukartust äratavat tõde; ta nägi ausust mehe pilgus ning leidis ta piisavalt targa ja taibuka olevat, et aru saada aust, oli ju üks tema mõtteterasid: "Tark mees ei saa mitte kelm ega paharet olla." (lk 37)

Orjapõlvest hoolimata lõi kuninglik noorus läbi ja inimesed kohtlesid teda tahtmatult teistmoodi; niipea kui nad talle lähenesid, tundsid nad tema vastu austust ja lugupidamist; tema silmad nõudsid alateadlikult austust ja käitumine sisendas seda igale hingele. Nõnda et peale selle noore ja viisaka orja ei räägitud millestki muust, isegi need mitte, kes veel ei teadnud, et ta on kuninglikust soost. (lk 38)

Ma peaksin teile ütlema, et kristlased ei võta kunagi ühegi orja nime üle, vaid annavad neile mõne oma nime, sest nende algupärased nimed on tõenäoliselt väga barbaarsed ja rasked hääldada; nii andiski härra Trefry Oroonokole nimeks Caesar, see nimi elab kui tema nimi sellel maal ja pole sugugi vähem kuulus kui kuulsa roomlase oma, sest on ilmselge, et Oroonoko ei ihanud kübekestki teise Caesari isiklikust vaprusest, vaid mängis oma elu nii mälestusväärseks, et oleks see juhtunud mõnes teises maailma nurgakeses, kus on oma inimesed ja ajaloolased, oleks ta selle nime auga välja teeninud. [---] Tulevikus pean ma Oroonokot seega Caesariks kutsuma, sest ainult selle nime järgi teatakse teda meie läänepoolses maailmas, ja selle nime sai ta Parham House'is, kuhu ta oli orjaks määratud. (lk 37-38)

Aga kui kuningas isiklikult (Jumal teda õnnistagu) oleks kaldale tulnud, ei oleks ei selles ega üheski naaberistanduses midagi uhkemat oodata osatud, ja Caesarit võeti pigem valitsejana kui orjana. Sellele vaatamata määrati tallegi tavakohaselt istanduses oma maalapike, maja ja töö. Et aga see oli pigem vormi pärast kui kavatsus ta tööle panna, ei olnud tal orjusega tegemist muidu kui ainult nime poolest, ja mõnikord jäi ta terveks päevaks koju, et kõik külalised vastu võtta, vaatamatagi istanduse selle osa poole, kus elasid neegrid.

Lõpuks pidi Oroonoko siiski üle vaatama oma maa, maja ja talle määratud töö. Ent vaevalt oli ta jõudnud orjade elurajooni, mis iseenesest juba väikest linnakest meenutab, kui neegrid jätsid töö pooleli, tulid välja teda uudistama ja nägid, et ta oli seesama prints, kes suurema osa nendestki sinna kanti orjaks oli müünud; ning sügavast lugupidamisest suurte inimeste vastu, iseäranis kui nad neid tunnevad, ning üllatusest ja imetlusest, mis neid teda nähes tabas, heitsid nad kõik end Caesari jalgade ette ja hüüdsid valjusti oma keeles: "Elagu kuningas! Kaua elagu kuningas!" Ning tema jalgu suudeldes austasid nad teda kui jumalat. (lk 38)

Trefry, kes oli loomu poolest kergesti armuv ja armastas armastusest rääkida niisama palju kui iga teine, jutustas Caesarile, et tema istanduses on kõige võluvam must naine, keda kunagi nähtud, tema arvates umbes viisteist või kuusteist aastat vana; ka tema ise ei olnud teinud midagi muud kui esimesest päevast alates neiu järele õhanud, ja et kõik valged kaunitarid, keda ta näinud oli, ei olnud teda ealeski nii täielikult võlunud kui see kena olend, ja et ükski mees ükskõik mis rahvusest ei saanud neidu vaadata, ilma et oleks temasse armunud, ja et kõik orjad olid alatiselt neiu jalgade ees, ning Clemene, sest nii, sõnas härra Trefry, oleme ta ristinud, kuulsusest kaigub kogu maa. Clemene aga ütleb meile kõigile niivõrd õilsa üleolekuga ära, et lausa ime on näha, et tema, kes ta selliseid igavikulisi kirgi sütitada suudab, ise sootuks jäine võib olla, ja täiesti hoolimatu. Teda kaunistab kõige võluvam tagasihoidlikkus, mis eales noorust ilustanud, kõige mahedamalt õhkab see neid — niivõrd, et kui ta oleks võimeline armastama, võiks vanduda, et ta igatseb mõne eemaloleva õnneliku mehe järele, ja nii tagasihoidlik on ta, otsekui kardaks ta vägistamist mõne jumaliku olendi poolt või et tuulehood võiksid tema õrnadelt huultelt suudlusi varastada. (lk 40)

"Tunnistan üles," vastas Trefry, "et olen tal nii kaua vastu tema tahtmist armastusega ja peaaegu sündsuse piire ületades lahutanud meelt, milleks mu kirg on mind ergutanud, et olen olnud valmis võtma teda loodusest antud jõu ja väega. Ent ometi teeb ta mu relvituks oma tagasihoidlikkuse ja nuuksetega, mis on nii õrnad ja nii liigutavad, et ma tõmbun tagasi ja tänan tähti, et ta on minust tugevam." Seltskond naeris orjale osutatud viisakuse üle ja Caesar kiitis heaks Trefry kire ja iseloomu õilsuse, sest see ori võis olla kõrgest soost või, mis veelgi parem, temas võisid idaneda tõelised au ja vooruse võrsed. (lk 41)

Prints nägi enda ees Imoindat; ühe hetkega haaras tema pilk neiu kuju, käitumise, tagasihoidlikkuse — ja kõik see pani printsi silmad rõõmust särama, nii et ta peaaegu tardus. [---] Peagi juubeldasid nad teineteise võidu selle suure õnne üle ja leinasid oma saatust, ent samal ajal ütlesid mõlemad, et isegi ahelad ja orjus olid pehmed ja kerged, ja nad kannaksid neid rõõmu ja naudinguga, kui sellega käib kaasas õnn teineteise päralt olla ja oma tõotused teoks teha. (lk 41-42)

Võib vaid ette kujutada, et me pidasime Imoindast väga kõrgelt lugu; ja ehkki tema keha oli ilusate lindude ja lilledega kaunistatud, suhtusime temasse juha ennegi lugupidamisega, kui me aga teada saime, et Clemene oligi Imoinda, ei suutnud me teda küllalt imetleda.

Olen unustanud teile rääkida, et nendel, kes oma kodumaal kõrgest soost sündinud, on nägu ja rind nii peenelt sisselõigetega kaunistatud, et tundub, nagu oleks see lakitud, ja lilleõite kroonlehed oleksid nagu tikandiga ääristatud. Mõnele on ainult meelekohale väike lilleõis või lind sisse lõigatud, nagu Caesaril, ja need, kes on selliste sisselõigetega üleni kaunistatud, meenutavad meie iidseid kroonikates kujutatud pikte, aga nende sisselõiked on palju peenemad. (lk 43)

Ent kõikidest meie vestlustest meeldis see Caesarile kõige vähem ja meie kolmainsuse — mille üle ta isegi nalja viskas — kohta antavad selgitused ei jõudnud kuidagi temani. Ta ütles, et see oli mõistatus ja et tema aju seda ei taipa, ja talle ei andnud kuidagi selgeks teha, mis asi see usk on. Ometi õnnestus vestlustel tema tähelepanu nii hästi kõrvale juhtida, et ta meie, naiste seltskonda meeste omale eelistas, sest et ta ei joonud, ja need, kes ei joo, on sellel maal vilets seltskond. (lk 44)

Nii et paari sõnaga olen sunnitud niipalju ütlema, et oleks meie kadunud Majesteet püha olgu tema mälestus, näinud ja teadnud, kui suure ja imelise maailma käskija ta sellel mandril oli, ei oleks ta seda nii lihtsasti hollandlastele loovutanud. See on manner, mille ulatus ei ole senimaani teada ja siin võib olla rohkem head maad kui kogu universumis kokku, sest räägitakse, et see ulatub idast läände, üheltpoolt nii kaugele kui Hiina ja teiselt poolt Peruuni. See pakub nii ilusaid kui ka kasulikke asju, seal valitseb igavene kevad, alati on seal aprill, mai ja juuni. Puud on igilehised, kannavad ühtaegu lehti ja vilju, õitsvatest pungadest küpsete viljadeni välja, seal on apelsini-, sidruni-, viigipuu- ja muskaatpähklisalud ning hõrgud lõhnataimed kannavad lõppematult oma aroome. Igat kuju õitega kaunistatud puud on nagu lillesülemid, mõned on valged, mõned lillad, mõned tulipunased, mõned sinised, mõned kollased, ning ühel ajal kannavad need küpseid ja kasvatavad noori vilju, või valmib iga päev uusi. Nendesamade puude puit on loomu poolest palju väärtuslikum kui harilik puit, sest need on maha raiudes igaüks ise värvi, võrratud silmale vaadata, ja neist saab teha kõrgelt hinnatud panustööd. Lisaks sellele annavad nad rikkalikult palsamit ja vaiku, nõnda et me teeme sellest aromaatsest materjalist oma küünlad, mis ei anna mitte ainult piisavalt valgust, vaid laotavad põlemisel ka oma aroomi kõikjale laiali. Seeder on tavaline raiepuu ja sellest ehitatakse kõik majad. Liha, mida me sööme, kui see on siit pärit, ma mõtlen sellelt maalt, paneb terve toa lõhnama, iseäranis üks väike olend, keda kutsutakse armadilliks, see loom meenutab mulle kõige enam ninasarvikut. Tema keha katab valge soomusrüü, mis on selliselt kokku pandud, et loom selle sees niisama hästi liigub, nagu poleks tal midagi seljas. Ise on ta umbes niisama suur kui kuuenädalane põrsas. Aga lõputu oleks see nimekiri, kui üles lugeda kõik selle maa pakutavad imepärased ja kummalised asjad, mille otsimisele me end suurima rõõmuga pühendasime, ehkki need seiklused on sageli vähemasti ohtlikud, kui mitte surmavad. (lk 46)

Tema kohta

Kõik naised peaksid üheskoos tooma lilli Aphra Behni hauale, mis asub skandaalselt, kuid asjakohaselt Westminster Abbey's, kuna tänu temale said nad õiguse oma arvamus välja öelda.
- Virginia Woolf, "Oma tuba"