Väät

Proosa

Sirel oli paari heitnud punase pöögiga ja õel luuderohi, see ilu igavene vaenlane, oli selleks, et neid veelgi tihedamini teineteise külge siduda, heitnud oma väädid ümber selle paari ja nad vangistanud. Luuderohul oli selles hüljatud aias valitsev koht, pikad pasmad roomasid üle muruplatside ja olid peagi haaramas oma võimusesse ka maja. Oli veel üks taim, poolenisti metsa sünnitis, mille suguvõsa oli kunagi ekselnud metsa all ja unustusse jäänud, nüüd tungis see koos luuderohuga ühel meelel edasi ja ajas oma inetuid, hiiglasliku rabarberi taolisi vorme pehmele murumaale, kus olid õitsenud nartsissid.
- Daphne du Maurier, "Rebecca", tlk Virve Krimm, 1993, lk 4-5

Naistega on nagu maasikatega: enne kui need oma peeni vääte hakkavad ajama, muutub nende lehtede roheline toon. Väädile kasvab alla juureniidistik, peal tärkavad pungad. Ajaks, kui pudenevad kroonlehed ja arenevad müntrohelised marjad, omandavad lehed kuldse vahaja läike. See oli võrreldav Armsa säraga.
- Toni Morrison, "Armas", tlk Kalevi Kvell ja Krista Kaer, 1997, lk 62

Luule

Minge sinna, õed, kuid meie kohinaga ümbritseme
rikkalikke istandikke haljendaval viinamäel,
seal kus terve pika päeva viinamarjakasvataja
õnne lootes saagi pärast armastavalt vaeva näeb,
kaevab, kõplab, raage lõikab, vääte köidab, palvetades
kõigi taevaliste poole, päikse poole kõigepealt.

Johann Wolfgang Goethe, "Faust". Tõlkinud August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, 2. trükk, II osa, lk 268

Käin ilmas ringi
teiste võlgnike seas.
Ühed peavad maksma
tiibade eest.
Teistelt nõutakse sisse
iga leht.

Deebeti poolel
on kirjas iga meie kude.
Mingit kombitsat ega vääti
ei või jätta endale.

Wisława Szymborska, "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 7-8