Tähistaevas


ProosaRedigeeri

  • Mõnede ööde tähelööve paneb meid uskuma, et taeval on tuulerõuged. (lk 34)
  • Viimselpäeval tõusevad meritähed taevasse. (lk 35)
  • Kui taevas on maha mänginud kõik tähed, viskab ta kuuga kulli ja kirja. (lk 40)
  • Koi muudab meie vesti tähistaevaks. (lk 51)



  • Ka mina leian, et kultuur/kirjandus on amorfne innovatiivse algega ette­aimamatu valdkond, mis sageli kujutab elu ehedamalt kui statistikale tuginev teadustöö või põhjalik ajakirjanduslik uurimus. Kunstil selle sõna avaras tähenduses võib olla taastav, vabastav ja alternatiivset mõistmisruumi loov mõju. Küll aga ei usu ma, et värskus ja võimekus tuleneb sellest, et kultuur on sõltumatu muust inimtegevusest. Miks ei võiks kultuurist rääkida kui ühiskonna paratamatult politiseeritud osisest, kust nähtub elust pärinev, nii nagu loojad ja lugejad seda kogevad? Kust sugeneb mõttekäik, et kirjandust poliitilis-sotsiaalselt tõlgendades – seda inimellu asetades või selle inimelus asetsemist näidates – minetavad kirjandus ja kirjanduskriitika "toetuse ja toe" ning sulevad "tähistaeva" meie kohal?
  • Kirjanduse ja kirjanduskriitika – sümbiootiliste sõprade – vabadus seisnebki selles, et kirjandusel on sõnavabadus ja kriitikal on sõnavabadus ning peetakse agarat, ent sõbraliku tooniga vaidlust. Ometi on meie kultuuriruumis ikka veel levinud arvamus, et poliitilistel, sealhulgas feministlikel kultuurikriitikutel on vähem sõna- ja valikuõigust kui väidetavalt apoliitilistel kirjutajatel. Lisa Radole mõeldes ei saa ma siiski aru, miks mina – feminist – kirjandusest tähistaevast leida ei või, kui ma seda ometigi iga päev leian? Miks ei võiks tähistaevast koos ammutada?

LuuleRedigeeri

tunnete kuis õhus lõhnab
odava magusa veini järgi
see tähendab et öösel on tähistaevas
ja täiskuu

  • Jim Ollinovski, "KYMME", lk 21, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009


ei maksa võtta taevast nii täht-tähelt
ei maksa näha taevas ainult langevaid
tähti põrgusse langevaid tähti

  • Jim Ollinovski, "KYMME", lk 25, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009


mida enam sügisesse
seda kirkamaks saab öine tähistaevas
ei ole sellest piltlikumat vaatepilti

taevast paistab mõttetu mosaiik
tähtede ürgaegsetest keskaegsetest
või ka viie aasta vanustest kujuvõttudest

lembitu-aegne ja laulva revolutsiooni aegne
on tähistaeva telgil lausa kõrvuti

  • Andres Ehin, "See suur ja ilus illusioon" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 100