Merlin Kirikal

Eesti kirjandusteadlane ja -kriitik

Merlin Kirikal (varem Merlin Piirve; 23. august 1986) on Eesti kirjandusteadlane ja -kriitik.

ArtiklidRedigeeri

  • Mitme sõna võtnud ühiskonnaliikme feminismi otsesema või kaudsema äratõukamise põhjusi on ositi leida XX sajandi alguse kirjandusloost, mil vormus professionaalne pea täielikult meestest koosnev kirjanikkond ning mil teoretiseeriti kultuuri ülesannete ning kirjaniku-kultuuritegelase rolli ja tähtsuse üle ühiskonnas. Tollal loodi ka institutsioonid, mis praegugi eesti kirjandust vormivad (Eesti Kultuurkapital, Eesti Kirjanike Liit, Looming).
  • Eesti 1920. – 1930. aastate kirjanduslooga kas või põgusalt tutvudes torkab silma kompromissitu konflikt kirjanduse kui ühiskondliku ehk poorse nähtuse ning kirjanduse kui unikaalse ühiskonnast kõrgemal seisva marmorja palli vahel, mis ei assotsieeru millegi muu kui iseendaga, on kõva, läikiv, väga ilus ja isetekkiv.
  • Esiteks on meil tugev tekstikultuse kogukond, kus kirjandust peetakse millekski eraldiseisvaks (sageli sünonüümse sõnaga "eriline"), tuues esiplaanile ja austades paberil olevat teksti (sõnu) ning raputades selle lahti kõigest välisest. Kirjandus on niimoodi formalismile naalduv asi iseeneses. Poliitika kaasatõmbamine kirjanduse uurimisse või selle viljelemisse tähendab selles mõttevaos kauni klaaskuuli kildudeks lõhkumist ning inimestelt selle hea ära võtmist, mida klaaskuul muidu teeks. Eraldatud-hoitud klaaskuul suudab lepitada, lohutada, aidata, ülendada, tervendada. Klaaskuul, mis asetatakse sootsiumi sekka, tekitab aga pingeid ja tuska.
Teiseks on meil kirjandust ja kultuuri ühiskonna osana vaatlev kogukond. Sellisel juhul ei uurita kirjandust mitte klaaskuulina, vaid sültja-viskoosse massina, mis voolab ja hakkab kuhugi kinni, tuleb lahti ja liimub uuesti. Kirjandus on sellisel juhul tugevasti oma loojate ja nautijate külge kleepunud ja vastupidi. (Ilmselt on meil ka neid suundumusi segavad kogukonnad, aga jätkem nad praegu kõrvale.)
  • [Viivi Luige intervjuu kokkuvõtteks:] Siit selgub, et kirjandust ei tohi madaldada poliitikaks. Kasutatav verb on võtmetähtsusega: madaldamine osutab sellele, et kirjandus seisab a priori kusagil üleval [---]. Kujundlikult väljendudes, kirjanduse ühiskonnaga liitmine lükkab kirjanduse kuhugi allapoole, s.t riisub temalt magusaima positsiooni.
  • Kui murda doxa, et kirjandus/kultuur ja sellest väljaspool seisev on kaks eri olemit, võib juhtuda midagi samalaadselt vabastavat, mida "puhta kultuuri" viljelejad usuvad kirjandusel olevat. Uskudes, et eluvaldkondade vahel toimub igavene või(s)tlus, kus mõned alad täidavad õitsengu, mitmekesisuse ja lohutuse eesmärgil tähtsamaid ülesandeid kui teised, ehitatakse vaimne pjedestaal, mille ülemisel astmel kõrgub kultuur – võimekate valdkond, kus lõhutakse piire ning mõtestatakse ümber inimese ja sootsiumi sisu.
  • Ka mina leian, et kultuur/kirjandus on amorfne innovatiivse algega ette­aimamatu valdkond, mis sageli kujutab elu ehedamalt kui statistikale tuginev teadustöö või põhjalik ajakirjanduslik uurimus. Kunstil selle sõna avaras tähenduses võib olla taastav, vabastav ja alternatiivset mõistmisruumi loov mõju. Küll aga ei usu ma, et värskus ja võimekus tuleneb sellest, et kultuur on sõltumatu muust inimtegevusest. Miks ei võiks kultuurist rääkida kui ühiskonna paratamatult politiseeritud osisest, kust nähtub elust pärinev, nii nagu loojad ja lugejad seda kogevad? Kust sugeneb mõttekäik, et kirjandust poliitilis-sotsiaalselt tõlgendades – seda inimellu asetades või selle inimelus asetsemist näidates – minetavad kirjandus ja kirjanduskriitika "toetuse ja toe" ning sulevad "tähistaeva" meie kohal?
  • Eesti mõtteloos domineerib romantiline loojamüüt, mis XX sajandi alguses ületas riigipiiri ühes kirjanduse järkjärgulise institutsionaliseerumisega. Selle müüdi järgi on kunstnik – enamasti mees – erilisem kui teised inimesed ning see erilisus peab talle tagama privileegid, austuse ja materiaalsed hüved, ka innuka ja soostuvalt kuulava kõrva.
  • Kuid kultuur ei asetu enam ammu teljel võim-hüved-austus sellises paigas, kus ta asetses XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses, mil läänes viljelesid kunsti peamiselt Euroopa valged aristokraadid, või Eestis XX sajandi alguses, mil tegutsesid nooreestlased. Kirjanik on osa inim- ja/või kogukonnast, kuid mitte sedasi, et ta on teistest parem/erilisem, vaid nii, et ta on teistega koos. Koosolemist aga eesti kultuuri(kriitika) konservatiivsem tiib ei tunnista. Nii vormib romantilise kunstniku positsioonile asetuja (või sellest positsioonist unistaja) endale vaenlase. Vaenlasteks osutuvad vasakpoolsed mõtlejad-ühiskonnakriitikud, feministid ehk "kvoodi­naised", keskkonnaaktivistid ning mitmesugustes projektides osalejad, kelle sihikul on postkolonialism, neo­liberalism ja rassism, s.o kõik, kes näevad kultuuri ja ühiskonda viskoossena.
  • Modernne feminism kui XIX sajandi lõpul otseselt ja samaaegselt nii poliitikast kui ka kultuurist võrsunud nähtus on kunstilembene: läänemaailma esimesed moodsad "uued naised" nõudsid muu hulgas valimis- ja omandiõigust ning liikumisvabadust, kuid kirjutasid ka ühiskondlikest muudatustest publitsistikat ja romaane.
  • Ehkki (kõrg)kultuuri käsitletakse ka feminismis väga erinevatest vaatenurkadest, on feministlikud mõtlejad ühel meelel, et kirjandus võimaldab katsetada midagi uut, pakkuda tuge, lohutust, sõnastada kogemusi, mille jaoks puuduvad mittepoeetilises keeles adekvaatsed terminid ning portreteerida inimesi, kes ei ole veel kultuuristatud.
  • Seega soovivad nii mõtteloo suurkujud kui ka feministlikud kultuurikriitikud paradoksaalselt üht ja sedasama – vaimsust, vabadust, õitsengut, mitmekesisust, armastust, toetavaid ja küllaseid inimsuhteid. Kuid esimesed usuvad, et selleni ei ole võimalik jõuda, kui kultuur ja kultuuri tõlgendamine on osa ühiskonnast. Teised usuvad, et on. Esimesed arvavad, et poliitiline elustiil ja kultuur toodavad surnud kultuuri, teised, et seda toodab samasusel põhinev, kalkuleerival vaimul rajanev, kehalisust tõrjuv läänelik metafüüsika.
  • On sümptomaatiline, et eespool mainitud intervjuus toob Luik esile inimese kolm suhet, mille mõtestamisel kujuneb inimese elu küllaseks: suhe surmaga, suhe jumalaga ja suhe iseendaga. Niisiis on Luce Irigarayl õigus, kui ta väidab, et kultiveerime läänes surmakultuuri, unustades järjepanu sündimise kehast kui meie kõigi eksistentsi eeltingimuse. Ometigi just sünni – mitte surma, jumala ja enda – kaudu saame kirjutada: saan kirjutada mina ja saavad kirjutada kirjanikud. Paraku ei ole me harjunud nii mõtlema.
  • Võimalik, et siin taga laiutab eesti kultuuri teatava koolkonna protektsionism, nartsissism ja kartus kaotada esikoht oma- ja teistsuguste seas, hirm taanduda. Süüdistades nn kõrgkultuuri poliitilisest rakursist käsitlejaid madaldamises, seatakse kunstile silt "Ära tule!", sest juba ette on otsustatud, milline kriitik pühendub ja kas ta ka oskab kultuurist "korrektsel" moel kõnelda. Ja see on kurb.
  • Kirjanduse ja kirjanduskriitika – sümbiootiliste sõprade – vabadus seisnebki selles, et kirjandusel on sõnavabadus ja kriitikal on sõnavabadus ning peetakse agarat, ent sõbraliku tooniga vaidlust. Ometi on meie kultuuriruumis ikka veel levinud arvamus, et poliitilistel, sealhulgas feministlikel kultuurikriitikutel on vähem sõna- ja valikuõigust kui väidetavalt apoliitilistel kirjutajatel. Lisa Radole mõeldes ei saa ma siiski aru, miks mina – feminist – kirjandusest tähistaevast leida ei või, kui ma seda ometigi iga päev leian? Miks ei võiks tähistaevast koos ammutada?


  • Johannes Semper kirjutas 1920. aastal, et kunstiteost saab vastu võtta kahel moel: seda võib kas a) maitsta või b) mõista. Prestiižsete kirjandusauhindade žürii liikmed ei tohiks tema arvates isiklikku maitset arvesse võtta.
  • Maarja Kangrol ja Johannes Semperil on mõndagi ühist, kas või rännusõltuvus ja kirg romaani keelte vastu.
  • Võib oletada, et kui Maarja Kangro oleks anglofiil, kirjutaks ta teistsuguseid tekste. Võib-olla.
  • Semperi pärandi saatus näitlikustab Kangro sedastust imetluskuhilate kohta: kuhu antakse, sinna tuleb ikka juurde, vähemasti mingil perioodil. Seaduspära toimib ka vastupidi: kuhu ei tule, sinna ei hakkagi tulema. Ja miks tuleb või ei tule, võib olla määratud sotsiaalkultuurilistest või poliitilistest põhjustest või pahast tähtede seisust. Semper on kurioosne näide: ta sai auhindu nii Eesti Vabariigi kui ka Nõukogude ajal, pärast Eesti iseseisvuse taastamist kadus ta aga kui mutiauku. Kooli kirjandustunnis lõpetati Semperi teema tõigaga, et too kirjutas sõnad ENSV hümnile. See tähendas, et tema loomingut ei saa retrospektiivis tõsiselt võtta. Ja just tõsiselt võtmisest, tunnustusest, kunstiauhindadest Kangro raamatus "Minu auhinnad" pajatabki.
  • Eesti ägab mina-ikke all. Johtub see näiteks sõnast "minu" Kangro teose pealkirjas (hiljem liidetakse sellele solidaarselt "meie"). Eesti kultuuriruumis on "mina" end läbi surunud näiteks Petrone Prindi populaarses reisisarjas, kus kirjutajad n-ö omastavad paljud maailmapaigad.
Mõnes mõttes on see vabastav, sest mis siin ilmas üldse ilma "minuta" aset leiab ja tähenduse saab? Viitab kuumale minasupile ka Kangro: auhinnahulluski sai alguse individualismuseseemne muldapanekuga. Mõnes mõttes on see aga sünge. Selleks, et rääkida mingist tahust, nähtusest, värgist mina-vinkli kaudu, peab see mina vähemasti mingil määral olema küllastatud money and/or power'iga või mingi muu ollusega x, sest iga mina ei ole piisavalt mina.
  • Kadeduse demoniseerimine sai alguse XIX sajandil. Kadedus naiselikustati ja seoti moraalse hukatusega, muudeti häbiväärseks. Siit ka tuntud sõnapaar "naiselik kadedus", mis esiteks viitab, et mehed eriti kadedad ei ole (või kui on, siis astuvad peavoolu-mehelikkusest välja), ja teiseks seob naissoo kuidagi läbipõimunult-lämmatavalt kadedusega – nagu sellest polekski teed välja. Säärane kadeduse käsitus näib olevat praegugi küllalt levinud.
  • Kuid kadedust saab mõista ka teisiti. Kultuuriuurija Sianne Ngai sõnutsi on see hoopis afektiivne ja (tihti) adekvaatne vastus ebavõrdsele olukorrale. Ebavõrdsus võib olla tekkinud eri põhjustel, s.o klassist, rassist, soost, etnilisest kuuluvusest, vanusest vms johtuvalt. Valgete lääne kapitalismis tekitab kadeduseuss küsimusi nagu "miks saab tema välisriikidesse reisida seitse korda aastas ja mina ei ühtki?", "miks on tal igal talvel uued saapad ja mina kannan samu juba mitu talve?", "miks on tal nii palju vaba aega ja mina pean kaheksast viieni kontoris rabama?", "miks saab Kangro pea iga ilmutet teksti eest meelehead ja nutsu ning minu kaunid oopused ei pälvi retsensioonipoegagi?"... Sellistele küsimustele peaks traditsiooniliselt järgnema kõrvakiil autoriteedilt ja kristlik nending, et oled tühine inimeseloom. Kasi nurka ja häbene! Ole õnnelik, kui teisel hästi läheb!
  • Ometi hõljub kadedus päris kindlasti ka loomeisikute ringkonnas, eriti nende seas, kes järjepanu auhindadest ilma jäävad. Nemad peavad oma šampanjat jooma (kui neile ikka serveeritakse) teiste õnnejoovastust ja naudinguvööte pealt vaadates, tajudes, kuidas need valusasti nahal mingiteks koledateks tunneteks teisenevad. Karm.
  • Tõsiasi on, et kadedus on kehalikustunud (tunneme seda oma kõhus, rinnas, kurgus jne) ning seda on ka auhindamine ja auhindade saamine. See tuleb Kangro tekstist reljeefselt välja. Peale raha, mis auhinna(kese)ga kaasas käib, on oluline ka kehaline tajumus, mis kaasneb teadmisega, et oled parim, oled võitnud. Raha ehk rulli on muidugi vaja. Juba Semper nurus endale Berliini sõiduks mitmeid avansse ning Kangrogi kirjutab avameelselt (napist) rahast, mida talle koos auhindadega pudeneb, kuid põnevam on selle juures dopamiini­teema. Auhinnaga kaasneb nimelt lühemat või pikemat aega kestev kaif, mõnus siirupine tunne, mis ajab veidi ülemeelikuks, tekitab kohvikus väljategemise ja ka väljaelamise tunde. Seda on Baltimaade elanikel hädasti tarvis, eriti talvel. Kirjanikkond ei ole huvitet vaid sümboolsest kapitalist (mis on jube oluline) ja rahast (mis on jube oluline) ja võrgustikukapitalist (mis on jube oluline), vaid ka kehalise kapitali virgutamisest, s.o meie keha (ja seekaudu ka muidugi mentaalsus) vajab sööste, naudin­gulisi vööte, viirge ja jugasid, tunde­laenguid, mis meenutavad armumist või lihtsat lihahimu.
  • Auhinnad mõjuvad erakordselt kehaliselt, panevad tajuma end oma kehas hästi, organismi aga nõristama nektareid, mis annavad eluisu mingiks ajaks tagasi. Sedastab Kangrogi, et on tihti kahelnud nii mõneski asjas, mõneski sihis, aga õnnitlev kringlilõhnaline telefonikõne on lahustanud ta eksistentsiaalse piina hetkega. Lihtne niisiis: inimene on depressiooni sisenemas, aga saabub sõbramees auhind ja kohe tundub kirjanikukutse jälle aus ja tähenduslik. Aja jooksul auhinnalaks kahjuks lahtub ning sunnib uuesti otsast alustama. Pealegi ei suuda auhind kurvameelsust iga kord alla suruda, vahel võib see muuta olukorra veelgi mannetumaks.
  • Kangro on oma viimases tekstis nagu "Klaaslapsegi" puhul siiras: ta on kasutanud pärisnimesid, kirjeldab pärisolukordi. Selline aus kirjutamine on vahest ajastu märke. See ajab paljud asjaosalised marru, aga aitab ühtlasi saavutada mingi tõelusekihi, mida lugejad eri põhjustel väga ihaldavad.
  • Kes ikka viitsib 2018. aastal lugeda mingitest Rudolf Ikkadest ja mr Ramsaydest? Kuivõrd eetiline on päriselu teesklematu kudumine kirjandusteksti, on muidugi eraldi küsimus – ja mis sellele järgneb. Varrak mainib kõmupirnina Karl Ove Knausgårdile tehtud kohtuähvardusi. Kas Kangrot ei hakka keegi kohtusse kaebama? Sellest saaks kirjutada hittromaani "Minu kaasused".
  • Lõpetada võiks siiski vingudes ehk konstruktiivselt kritiseerides. Vastasel juhul tundub kriitik liiga heatahtlik. Kriitikute mõmmistumist ehk lihunik-kriitikute väljasuremist tögab ka Kangro: väike kuri vürts annab asjale jumet!
  • Vaevalt et ma oma (kadedast) kirjutisest kaifi või selle eest märkimisväärselt rulli saan. Küll aga on Kangro endale välja võidelnud (või hoopis "välja nautinud"?) säärase staatuse, et usutavasti antakse talle auhindu ka pärast auhindade üle naermist, isegi kui see kõik tundub "oma pere jõulukinkide mõnitamisena". Laksu (ja jaksu) ning rulli on tal edaspidigi vaja.
Annan siis Kangrole oma kujuteldava auhinna lakoonilis-täpse stiili (ha-ha), lõikava kriitikameele (haha-ahhaa), läbimõeldud kompositsiooni (irv) ja veenva karakteriloome eest (mahlakasköhiv viimne irve).


  • Kindlast kontekstist võrsuvate ja sellest alati tingitud korrespondentside peamisteks ülesanneteks on olnud pere- ja isikliku sfääri küsimuste vaagimine, iseenese episto­laarne loomine ning ka äri- ja avaliku elu asjade ajamine. Johannes Semperi ja Johannes Barbaruse loomingu, sealhulgas kirjavahetuse käsitlustes on tähelepanu­teravik suunatud eelkõige nende poliitilisele angažeeritusele, s.o nende tegudele avalikkuses. Kui aga asetada kirjadele teistsugune lääts, mis nihutaks dominandi paigast? Mõtlejatest sõprade enam kui tuhandel leheküljel lahti rulluv usalduslik kirjavahetus on ju kõigele lisaks ka dokument tollastest põrkuvatest kunstivaadetest ning nende pingelistest kehtestamis- ja/või tõrjumiskatsetest, reisivõimaluste avardumisest jõukamatele eestlastele ning modernsetest kehatehnikatest, mida ei saa loomingulis-intellektuaalsest elust eraldada. Kuna need kirjad kõnelevad vaheldumisi bürokraatiast, vaipadest, mikroskoopidest, istungitel kantavatest ülikondadest, mädapaisetest, titenutust ja vesisest ilmast, siis segunevad neis iga­päevasus ja kõrged aated, mis omakorda tekitab minus ammu surnud ja eesti kultuuriloos vägagi vastuolulise mainega meestele füüsiliselt lähedal olemise tunde.
  • Semperi ja Barbaruse kirjavahetus lubab näiteks õppida meestevahelise usalduslik-kiindumusliku sõprussuhte kohta, uurida "homosotsiaalseid suhteid" ehk seda, kuidas samast soost isikud – teine­teist kuulates, toetades ja informeerides – arendavad oma elu selle mitmekesisuses. Sellise rõhuasetusega nihkuvad kirjavahetuse keskpunkti kaks kehalikku meeskirjanikku, kes ihalevad, põevad, tüdivad, tahavad, vihkavad. Mida, keda ja kuidas?
  • Et säärast kunsti viljeleda, tuleb niisiis seista eraldi, paastuda välismõjudest. Märkamata oma väljendite külma idealismi ega üksinduskultust – iseenda isoleerimist loomingulisse protsessi –, ei märka nad ka seda, kuidas nad üksteist mõjutavad, kaasa kisuvad, sütitavad ja kiidavad.
  • Kirjad ei ole oma olemuselt eraldiseisvad (nii nagu seda on Semperi ja Barbaruse sõnul luuletused ja suured loojaisikud), vaid dialoogilised. Sa ütled ja sind kuulatakse.
See kuulamine muutub tähtsaks, sest mujal kuulajaid justkui ei olegi. XX sajandi alguse eesti luuletaja tajub, et lüürikat enam ei vajata, rahvas ei vasta luuletajale.
  • Semper ei taju kõneleja ja kuulaja kooskõla. See on ositi tema kui tundliku ja nõudliku kriitiku tunnetus, et poeet on sootsiumi keskmest välja puksitud. Semper ja Barbarus aduvad väga selgelt, et teljed intellektuaalne–esteetiline ning austus–võim–materiaalne kindlustatus ei ole enam teineteist tingivad: luuletaja hääl ja anne ei too iseenesest ei asiseid hüvesid ega vastukaja. Nii jääb ­kirjanik oma lüürilises panteismis üksinda. Ent Semper vajab dialoogi, samuti Barbarus. Nad igatsevad looja ja vastuvõtja erilaadseid kohtumisi, s.o motiveerivat, tunnus­tavat või ka argumenteeritult kriitilist vastust oma töödele. Selle vajakajäämise kompenseerivad mehed kirjades, kus teine­teise ideedele kaasa elatakse [---] ning kus paralleelsed südamed on teineteisele maksimaalselt ligidal ja aktiivses dialoogis. Kirjade vahetamine on ainuke suur hooletusviga, mida tehes Semper ja Barbarus unustavad romantilise looja­müüdi, unikaalsuskultuse ja mõjuängi oma kaas­aegsete suhtes ning ­viivad läbi teatava eksperimendi, mille käigus nad ilmuvad avatud ja suhtekesksete subjektidena ehk nii, nagu nad mujal ei ilmu.
  • 16. jaanuaril 1927 kurdab Barbarus, kuidas ta ühel visiidil haigete juurde sai tuisust-tuulest "läbi puuritud", kuid samas kirjeldab ka pühadeaegset puhkust ja tantsimist (lk 400–401). Tšarlstoni tantsimine on Barbaruse sõnul eriti mõnus tegevus, sest "kui jalad töös, siis pääl (ajul) kergem, – pole aega mõtlemiseks. // Üldse, alumise otsaga peame vaimlist tasakaalu alalhoidma, – käime ka vahel uisutamas [---] Siis kui mõlemad otsad liiguvad on ka keskkoht (seedimine & muud funktsioonid) hoopis energilisem." (Lk 401) Selles kirjas avalduvad kehalised vintsutused, mis Barbarusele kui arstile osaks said: need struktureerivad tema kui mõtleja elu ja aega (vt nt lk 143). Ta on tihti haiglane, kurnatud ning kroonilises ajapuuduses, olles pidevalt võlgu kirjanduslikku tööd, mis nõuab süvenemishetki. Mõningaist tekstikohtadest aimub isegi Barbaruse kadedus, et Semperil on enam aega kirjanduslikeks pingutusteks.
  • Ajapuudusest meeleheitel Barbarus ravib küll verd nuusates haigeid (lk 604, 607), kuid värsside ladumiseks jääb ajast puudu. On märgiline, et roostevärvi leket kirjeldaval Barbarusel puuduvad igasugu­sed sekreeditabud – tekstis on peale ninavere ka menstruatsiooniverd (lk 73, 194), luulespermat (lk 799), haisvaid nina­vedelikke (lk 154), pissi (lk 252) jne – ning see avaldab vabastavat mõju ka Semperile (nt lk 637, 817), kelle ilukirjandusloomes olen tajunud süstemaatilist niiskus- ja lögafoobiat.
  • Igal juhul takistasid haigused Barbaruse loomingulist tööd. Tema lõhki­kistuse taustale kerkib meestega samal ajal tegutsenud Virginia Woolfi sedastus, et kirjutamiseks on vaja ka oma tuba ehk eemalolekut igapäevastest toimetustest, koristamisest ja emotsionaalsest hooldustööst. Barbarus – ehkki hoopis teises kontekstis ning palju suuremate privileegidega kui tollane (nais)­kirjanik – tajub omal nahal, kuivõrd aeganõudev on intellektuaalne töö ja kui frustreerivalt mõjub see, kui kirjutamise juurest pidevalt ära kistakse.
  • Ülaltoodud tsitaat kõneleb aga ka Barbarusele ja Semperile omastest kehatehnikatest. See termin tähistab kindlaid kehalisi tegevusi – näiteks tantsimist –, nendest tõukuvaid kehalisi muutusi ning nende muutuste mõtestamist ja väärtustamist. Teatud kehalistest tegevustest ja nende võimalikest tulemitest oleme harjunud mõtlema kindlal moel. Näiteks kui kujutame ette uisutavat või tantsivat Barbarust, siis vaikimisi mõtleme ka sellele, et sellel liikumisviisil on tulem, s.o vormis kehaga Barbarus, kellel on ka hea vaimne tervis. Ühtlasi mõistame, et uisutamisest rääkimisega esitab Barbarus end kui dünaamilist ja kehaliselt aktiivset meest. Barbarus nendib tsitaadis, et tuleb liikuda, hoida seedimist korras ja lasta ajul puhata, et see hiljem jälle efektiivselt funktsioneeriks. Tõhus alakeha, tõhus kõht ja tõhus aju – need on moodsale meeskirjanikule vajalikud atribuudid.
  • Selline kehapoliitika tuleb jõulisemalt välja vastandliku, negatiivse kehatüübi ehk ajakirjanike kaudu, kellega Barbarus ja Semper pidevalt vägikaigast veavad (vt lk 153). Nood põevad "ajuatrofeerumistõbe" (lk 403) ja nende keha on Barbaruse sõnul selline: "[---] pisikene nupp, kitsas rinnakorv (kus süda-hing atrofeerub), laienev kõht, mis hiigla tagumikuga lõpeb & hästi sõnnikut teeb. Nende herrade aju on ammu juba istmikus & teeb ridu (cerebrum pelvin)" ehk tagumikuajuga (lk 403).
  • Loomingulisus, arukus ja meesmõtleja keha on siin korrelatsioonis. Kehast sõltuvad mõttetulem ja kirjutised. Mehe rind peab olema lai, et süda ja hing – s.o aated ja loomingulised emotsioonid – ära mahuksid. Rinda peab laiaks aga treenima: Barbarus tõstab selleks raskeid pomme, ta tahab parema käega tõsta 3,5 puuda (57,4 kg; lk 78).
  • Ent peale kauni ülakeha mängib Barbaruse lõõbi kohaselt mehe võimekuses rolli ka aju asukoht: tagumikust võimalikult kaugel. Kõht võiks laienemise ja seedehäirete ennetamiseks olla vormis, vähemasti mitte paisunud. Mehekeha on mehe kultuur, näib mõtisklevat Barbarus. Siit johtub veel üks kirjavahetuse kui kultuuriloolise dokumendi telg: see räägib meile vahetult tollasest mehekehast, selle tehnikatest, ideaalidest ning seostest loominguga. Keha kultuuri­loo jaoks – mis on eesti humanitaarias suuresti lahti kirjutamata – on see kirja­vahetus väärtuslik allikas.