Kadeduse demoniseerimine sai alguse XIX sajandil. Kadedus naiselikustati ja seoti moraalse hukatusega, muudeti häbiväärseks. Siit ka tuntud sõnapaar "naiselik kadedus", mis esiteks viitab, et mehed eriti kadedad ei ole (või kui on, siis astuvad peavoolu-mehelikkusest välja), ja teiseks seob naissoo kuidagi läbipõimunult-lämmatavalt kadedusega – nagu sellest polekski teed välja. Säärane kadeduse käsitus näib olevat praegugi küllalt levinud.
Venemaad ei ole vaja püüdlikult demoniseerida. Ta näeb sellega ise vaeva, ületades päevast päeva oma barbaarsust ja küünilisust. Kuid teda pole vaja ka täiesti põhjendamatult teistsugusena ja paremana kujutada, kui ta tegelikult on. Samuti pole vaja püüda Venemaale meelepärane olla, et teda mitte solvata või alandada.