PiibelRedigeeri

  • [Jeesus:] Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes selle leiavad. Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.

ProosaRedigeeri

  • Mu ema oli teinud kõik, veenmaks mind, et ma olen võimeline suurteks saavutusteks, isa jälle oli veendunud, et auahnus on kindel tee hävingu poole ja hukatuse sünonüüm, ning ei tahtnud ei minu ega ka muude surelike ligimeste püüetest elutingimuste parandamiseks kuuldagi. (lk 15)
    • Anne Brontë, "Wildfelli härrastemaja rentnik", tlk Kalevi Kvell, 2013
  • Objektiivne hinnang seni esitatud antropoloogilistele tõenditele ei luba meil õhutada usku rassilisse alaväärtuslikkusse, mis muudab neegrirassi esindaja kõlbmatuks saama oma osa moodsast tsivilisatsioonist. Kaasaegne elu ei esita inimkehale või -vaimule mingeid meile teadaolevaid nõudmisi, mille kohta leiduks anatoomilisi või etnoloogilisi tõendeid, et need käivad talle üle jõu.
Ameerika neegrit iseloomustavad jooned on adekvaatselt seletatavad tema mineviku ja sotsiaalse staatusega. Aafrika pinnasest lahtirebimine ning sellest tulenev vanade elunormide täielik häving, mida asendas orjusesse langemine ja kõik sellega kaasnev; järgnev organiseerimatuse periood ning ränk majanduslik võitlus karjuvalt ebasoodsates tingimuses seletavad piisavalt selle rassi alamat saatust, ilma et oleks vaja abi otsida päriliku alaväärtuslikkuse teooriast.
Lühidalt - on igakülgselt põhjendutud arvamus, et andes neegrile vahendid ja võimaluse, on ta täielikult võimeline täitma kodanikukohust sama hästi kui tema valge naaber.
  • Franz Boas, The Mind of Primitive Man, 1911, eestindus: Primitiivne teadvus, 2013, tõlkinud Margit Rennebaum, lk 318-319
  • Gibbon: Inimesi ei huvita kuulda ja lugeda sellest, mis läheb ülesmäge. See on langus ja häving, mis kõiki huvitab, õnnetused ja katastroofid on need, mis inimesi liigutavad, mis panevad neid mõtlema. (14. mai)
  • See on siis lõpp. Meie oleme viimane põlvkond. Ja näiliselt pole midagi muutunud. Ikka endiselt säravad Avati kohal päikesed, leebe kollane ja tontlik helesinine nii nagu tuhandeid aastaid tagasigi. Meie silmadele jääksid nad alati niisugusteks, just see on kujutlematu. Ööaja ja Päevaaja vaheldumine, kollase päikese konkurents sinisega, teineteise vahelduv väljatõrjumine, võitlus koha pärast taevavõlvil, meie planeedi üldilme, ta kliima jääksid muutumatuks, vähemalt miljoneiks aastaiks küll. Oleks see häving seostatav kas või mõne võimsa, suursuguse katastroofiga, kui katastroofi kohta üldse nii rääkida saab — kaksiksüsteemi plahvatus, mis neelaks Avati oma leekide kaosesse nagu tulemerre või kõrvetaks elavast paljaks või purustaks planeedi tükkideks. Aga ei — midagi sellist ei toimu. Me elame endiselt, täielikult suutelised kasutama oma füüsilisi ja vaimseid võimeid, oma normaalse eluea lõpuni, meist nooremad matavad meid maha. Inimeste — nii nimetatakse antud planeedil kõrgeima arengutaseme saavutanud liiki — inimeste arv meie planeedil väheneb, kuni ükskord surevad noorimad meie hulgast. Neid ei mata enam keegi...
    • Eiv Eloon, "Kaksikliik", 1. osa, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 8
  • [Gensher:] Sa oled sündimisel kaasa saanud suure väe, aga sa kasutasid seda väge valesti, sa laususid loitsu, mida sa ei suutnud ohjeldada, ega teadnud ka, kuidas see loits mõjutab valguse ja pimeduse, elu ja surma, hea ja kurja tasakaalu. Ja sellele teole kihutasid sind uhkus ja vihkamine. Mis seal imestada, et tulemuseks oli häving. Sa kutsusid välja ühe surnud inimese hinge, aga koos hingega tuli midagi elutuse väest. Kutsumata ilmus see paigast, kus nimesid ei ole. See on kurjuse jõud ning tahab ka sinu kaudu kurja teha. See võim, mis oli sinul teda kutsudes, annab temale sinu üle võimu: te olete teineteisega seotud. See on sinu kõrkuse vari, sinu võhikluse vari, see vari, mida sa heidad. Kas varjul on nime? (lk 58)
  • Eelmise sajandi alguses moodustasid Rootsis 150-aastased ja vanemad metsad 44 protsenti kõigist metsadest, praegu on see osakaal vaid seitse protsenti. Soomes on viimaste kümnendite jooksul toimunud nii suur vana metsa häving, et lähiajal arvatakse seal välja surevat umbes tuhat liiki. Mida nende liikide kadu inimesele kaasa toob, ei oska keegi täpselt öelda.

LuuleRedigeeri

Vaid rauge kellalaja eel
Ja tolmund lilli, jälgi teel
Teabkust eikuhugi.
Ja sihib silmepõhja just
Hiidhiilgav täht ja hukatust
Ta tõotab kindlasti.


välk, mis värvib valgeks
seinad ja puud ja üllatab neid selles
hetkigavikus, mis on marmormanna
ja häving ning mis on ka sinu sisse
graveeritud su needuseks ja seob sind
rohkem kui see, et sa, mu võõras ja mu õde,
mind armastad, — ning kohe vappuv mürin
ja terav ragin vargaurka kohal,
nagu raputataks tamburiine
ja trambitaks fandangot, kõrgel samas
kramplikud viiped siin-seal...

  • Eugenio Montale, "Torm", tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 137