Eiv Eloon
Eesti ulmekirjanik
Eiv Eloon (kodanikunimi Lea Soo; sündinud 27. novembril 1945) on Eesti bioloog, raamatukogutöötaja ja ulmekirjanik, üks esimesi soo- ja sugulise identiteedi küsimustega tegelevaid autoreid Eesti ulmes. Tema põhiteos on isikupärase keelekasutuse ja stiiliga romaan "Kaksikliik" (1. osa 1981, 2. osa 1988), mis kirjeldab Avati-nimelise planeedi kahe mõistusliku liigi, varelite ja gaalide vahelisi suhteid olukorras, kus varelid kui arenenum liik sidus enda väljasuremise vältimiseks kahe liigi bioloogia vägivaldsel moel. Valdavalt on ulmelist süžeed tõlgendatud inimeste soosuhete metafoorina.
"Kaksikliik"
muuda1. osa
muudaTsitaadid väljaandest: Eiv Eloon, "Kaksikliik", 1. osa, Tallinn: Eesti Raamat, 1981.
- See on siis lõpp. Meie oleme viimane põlvkond. Ja näiliselt pole midagi muutunud. Ikka endiselt säravad Avati kohal päikesed, leebe kollane ja tontlik helesinine nii nagu tuhandeid aastaid tagasigi. Meie silmadele jääksid nad alati niisugusteks, just see on kujutlematu. Ööaja ja Päevaaja vaheldumine, kollase päikese konkurents sinisega, teineteise vahelduv väljatõrjumine, võitlus koha pärast taevavõlvil, meie planeedi üldilme, ta kliima jääksid muutumatuks, vähemalt miljoneiks aastaiks küll. Oleks see häving seostatav kas või mõne võimsa, suursuguse katastroofiga, kui katastroofi kohta üldse nii rääkida saab — kaksiksüsteemi plahvatus, mis neelaks Avati oma leekide kaosesse nagu tulemerre või kõrvetaks elavast paljaks või purustaks planeedi tükkideks. Aga ei — midagi sellist ei toimu. Me elame endiselt, täielikult suutelised kasutama oma füüsilisi ja vaimseid võimeid, oma normaalse eluea lõpuni, meist nooremad matavad meid maha. Inimeste — nii nimetatakse antud planeedil kõrgeima arengutaseme saavutanud liiki — inimeste arv meie planeedil väheneb, kuni ükskord surevad noorimad meie hulgast. Neid ei mata enam keegi... (lk 8)
- "Kas teate, kuidas seda normaalselt nimetatakse? Väljasuremiseks uutele tingimustele kohastumatuse tõttu. Mujal nimetatakse seda nähtust nõnda. Ainult meie ise pole jõudnud nähtuse tõlgendamisega niikaugele."
- "Objektivism ei anna meile sellises olukorras küll midagi juurde." (lk 10)
- Meil pole õigust saada nende õrnade, tundlike loomade püsivateks parasiitideks, kiskuda neid välja nende loomulikust elukeskkonnast ja panna nad elama meie juurde, keskkonda, mis on nende bioloogilise organisatsiooni jaoks täiesti sobimatu, sundida neid kannatama endi huvides. Me ei kasuta neid ju ajutiselt, katseteks teaduslikel eesmärkidel, vaid alatiseks, niikaua kuni püsib meie liik. Ma imestan, et sellest aru ei saada, sellele isegi nagu ei mõelda. Kas ei muuda see oluliselt meie psüühikat? Ma ei räägigi sellest, et muutuvad meie vaated, meie põhimõtted, mis senini pidasid ülimaks looduse puutumatust ja ta osade õigust oma iseseisvale, evolutsioonis väljakujunenud arengule... (lk 16-17)
- Masin on käima pandud. Ja enam ei saa seda peatada. Omaenda raskuse mõjul veereb see allapoole. Me seisime kuristiku serval. Nõlvak on liiga järsk, peatuda pole võimalik. Me langeme paratamatult, seda oli ette näha, aga kui kaugele, millisele tasemele? Kui sügav on kuristik, mille nõlva mööda me alla veereme? [---]
- Me oleme oma õitsengu stabiilseimal tasemel. Oleme ... olime?
- Kas ei muuda see oluliselt meie psüühikat?
- Mille nimel me sellele teele oleme asunud? Kas see, mida me võidame, kaalub kunagi üles selle, mille kaotame, alatiseks, igaveseks? Kas mõistavad meie järeltulijad kunagi, mille nad on kaotanud? Või muutuvad nad hingeliselt värdjateks? (lk 21)
I osa. "Odemet"
muuda- Puulehestikust nõrgus maapinnale rohelist mõrkjat hämu. Taevatühimikest langevad päikesekiired helgitasid laiguti maad oma pehme kollase valgusega. Rohtudes kihisesid ja sahisesid elumahlad, see oli elustumise, kasvamise, tärkamise aeg, kõik oli veel õrn, hakuline ja tundlik. (lk 24)
- Esemete varjud libisesid Jugal, kui ta niiviisi õhku lõhestades ringi tormas. Esemete varjud, see oli esemetelt lähtuv kiirgus, tunne, mida need esemed kehale tekitasid. Puude ja põõsaste varjud ruttasid Jugal, nagu oleks lai värvide lint pandud kiiresti pöörlema. Oli nii vaimustav tunda endal jahe-vihedat vasturuttavat õhku, mis pani keha erutusest kipitama. (lk 25)
- Juga teadis, et kui riided keha ümbert eemaldada, muutuvad varjud teravamaks. Päike on siis näiteks kuum-kõrvetav, liiv aga kibe-kirvendav. Rohi on aga nii kutsuv, leevendav-mahe, et visku vaid siinsamas sinna sisse, painuta rohuladvad varjuks ja unusta kõik maailmas. Juga teadis küll, et nii ei tohi, rohus võis olla mürgiseid taimi. Kuid kas sai siis alati tegemata jätta seda, mida ei tohtinud? Ja lisaks polnud Juga nii rumal, et poleks tajunud mürgiste taimede olemasolu. Tõmmata endasse mahlu elavatelt, kasvavatelt taimedelt, kui kõik rohuliigid on peadpööritavalt segamini — see oli hoopis midagi muud kui külas asemel, kus on üksnes pehmed mahkjad donolehed ja sinna sekka eksib vaid mõni teravatundelisem lisandtaim, kõik lehed nii puhtaks hõõrutud ja ühesugused. (lk 25)
- Lapsed, need kiljuvad, kisavad, sööstlikud, välkad, naljakad, õrnusemaiad olendid kutsusid emades esile imetluse, emad hellitasid neid, hullatasid ja mängitasid neid, kogu nende elu oli täidetud lembusest laste vastu. Kui keegi tüdines hellusevahetustest, siis olid need pigem lapsed, mitte kunagi emad, ja nad saatsid siis lapsed mõistvalt ja kahetsustundega nende toimingute juurde, jäädes ootele, millal nad uuesti tagasi tulevad. Kedagi ei hoitud külas nii nagu lapsi. (lk 29)
- Ei tohtinud metsa elama minna. Metsa elama mineku eest karistasid varelid valusalt. Juga polnud sellest mitte ainult kuulnud, ta oli seda ka näinud. Ta kartis seda painajalikult nagu kõike varelitega seotut. Paljude külade gaalid koguti siis kokku avarale platsile suure valge maja lähedal, ja seal toimus karistamine. Karistatavateks olid alati vaid noored, Juga polnud näinud veel ühtegi ema karistatavat. Emad olid lauplikud. Emad ei põgenenud kunagi metsa. Vaid noored võisid olla sõnakuulmatud ja hillitsematud. Hirmsa valuga muudeti siis karistusalune igaveseks ajaks tundetuks ja liikumatuks ja pandi liiva sisse, kust ta enam kunagi välja ei saanud. Seda nimetasid varelid elu äravõtmiseks. Jaa, metsa ei võinud elama minna, ehkki metsas oli nii hea. (lk 30)