Fanny de Sivers

Fanny de Sivers (neiupõlvenimega Fanny Isak; 26. oktoober 1920 Pärnu – 22. juuni 2011 Eaubonne, Prantsusmaa) oli eesti keeleteadlane, tõlkija ja esseist.

"Vaatlusi maailmale Pariisist"

Tsitaadid väljaandest: Fanny de Sivers, "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus 2020

• Montmartre’i palveränduritest paarsada meetrit allpool asub Pigalle oma kabareede, lõbumajade ja igasugu hangeldajatega. Pariis on püha linn, kuid samas ka hukatuse linn. Nii see on alati olnud, ja nõnda jääb see ka arvatavasti maailma lõpuni.
  • "Kiriku vanem tütar", Eesti Päevaleht/Estniska Dagbladet 23.08.1978, lk 71

• Kõige tähtsam katoliikluses on elurõõm. Kristlane ei tohi vingus näoga ringi käia. Ei tohi olla passiivne, peab ise otsima ja võitlema. Kõige suurem tragöödia on see, kui sa pärast surma näed, mis sa kõik elus oled mööda lasknud. Ja kahetsed.
  • "Kõige tähtsam on elurõõm", intervjuu Kalev Keskülale, lk 215

• On olemas taktiilne ilu. See pakub naudingut meeldivast, sõbralikust koest, siidi rahustavast siledusest, kašmiiri pehmest-kaitsvast soojusest. See võib teha igast tavalisest tarberõivast kingituse.
  • "Elav ilu", lk 317

• Vabadus ongi raske asi. Kergem on põlvili elada. Küll tuleb küsida, kas inimesel on üldse õigus põlvili elada. Mis jääb siis väärikusest järele?

Päris ilma toeta maailmas ka hakkama ei saa. Kõik teed on libedad. Võid kukkuda ja luud murda. Kui on, millest kinni haarata, võid küll libiseda, aga jääd ikka püsti.

• "Igal juhul tuleb elus mõni prohmakas kaela", intervjuu Valve Raudnaskile, lk 374

• Asta Villmann, näitekirjanik ja näitleja, pidas enne oma surma paar aastat tagasi Rootsis ettekande, mida alustas nõnda: "See, palju meid on, pole nii tähtis, kui see, kes me oleme."

Kõikudes ei saa ellu jääda. Miski peab andma inimese elule vundamendi, jõu, vastupidavuse, optimismi.

• "Igal juhul tuleb elus mõni prohmakas kaela", intervjuu Valve Raudnaskile, lk 375

• Positiivne inimene näeb, mis ümberringi toimub, ja mõtleb, kuidas olukorrast välja tulla. See ei aita, kui istutakse kodus ja ahastatakse, et kõik on nässus. Virisemine on kõige kardetavam asi.

Paraku on mulle silma hakanud, et Eestis ei ole hinnas solidaarsus. Aga see on üks edasikestmise vundament. Niikaua, kui inimesed ei ole solidaarsed, ei märka, et nad kuuluvad kokku, ei saa riiki ega rahvast üles ehitada.

• "Igal juhul tuleb elus mõni prohmakas kaela", intervjuu Valve Raudnaskile, lk 375

• Muidugi, ega inglise keelel iseenesest viga pole, aga see variant, mida meile globalisatsiooni korras serveeritakse, vahendab vähem Shakespeare’i kui hormoonidega ülesaetud sealiha. Ja siin peitubki konks. Kui keel eraldub oma kultuuritaustast ja langeb turusuhete tasemele, siis ta sandistub aja jooksul, nagu see juhtus partei sõnadest ülekoormatud vene keelega, mida iga kirgiis ja usbekk veel omamoodi edasi väänas.
  • "Keeleline imperialism võtab võimust", lk 433

• Vanadus on seiklus selles mõttes, et miski ei ole absoluutselt kindel. Kui sa oled noorem, siis kujutad ette, et sa tead umbes, mis see tähendab, sest vanu inimesi on ümber, üks komberdab kepiga üle tee, mis kuulub asja juurde. Üks läheb peast segaseks ja teine tigedaks. See ei ole üldse kindel, vaid igaühel isemoodi.
  • "Vananemine on seiklus", intervjuu Indrek Treufeldtile, lk 507

• Colette, meie kassikirjanik par excellence, kelle sulg on pühendanud sellele väärikale, viisakale olevusele mitusada lehekülge, ütles kunagi, et Pariis on kasside kontsentratsioonilaager. Ta ise tegi nii palju kui jõudis, et nende viletsust leevendada. Korteriaken Palais Royal’i aeda oli sageli lahti, et mõni kodutu võiks tulla paariks tunniks sooja ahju juurde magama. Kass ei küsi midagi, ta kannatab vaikselt, ja ta oskab "surra delikaatselt, kui see, mis ta on endale valinud, jääb kättesaamatuks".
  • "Prantsuse kassikirjandust ja muud loomalugu", lk 525

• Mida tähendab loom? Mis või kes ta õieti on? Ta ei võta osa inimkonna kurjasüsteemist, kuid ta on vältimatult selle ohver. Varem või hiljem hakkavad sellised küsimused mõtet kiusama. Minevikus koheldi inimesi nagu loomi. Mitu tuhat aastat arengut oli tarvis selleks, et orjust häbiväärseks tunnistada. Kas ei oleks järgmine etapp meie moraali peenustamisel respekt meie "vähemate vendade" vastu?
  • "Prantsuse kassikirjandust ja muud loomalugu", lk 526

"Mateeriasse kootud palve"

Essee "Mateeriasse kootud palve" on Uku Masingu tõlkes ilmunud sama pealkirjaga esseedekogumikus Loomingu Raamatukogus nr 1/2, 1992 ja Fanny de Siversi kogutud teoste kolmandas köites. Siinsed tsitaadid kogutud teostest (2020).

• Praegu. Kohemaid.

Siinsamas.

Ei tule ootama jääda homseid valgusi. Ei tule karta seda, mida hüütakse vaimulikuks põuaks. Meie sisekõrbed ei tohi meid takistada läbimast nähtavat, selleks et nähtamatu imbuks läbi maailmast.

Tuleb paluda igal hetkel ja igas paigas.

Paluge lakkamatult, ütleb Issand.

Tuleb lasta voolata oma palvel kõigisse elu valuvormidesse.

• 1, lk 559

• Kõigile liigutustele elus tuleb anda kuninglik hoiak selle Kuningriigi pärast, millel ei tohi olla tarvis meie pärast häbeneda.
  • 5, lk 562

• Peegli au on see, et ta ei oska tõde peita.

See, mida mõtleme, see, mida teeme, sööbib meie rühti ja meie näkku.

Tuleb püüelda, et ühel heal päeval olla palve läbi teisendatud näoga.

• 6, lk 563

• Tuleb kanda jämedatoimelist kleiti ühisel palvel, kui mood või pärimus seda nõuab - et mitte pahandada ligimest, kes ehk ei suuda taibata -, ent panna ülle kuldtuunika ja põletada viirukit, kui ollakse üksinda, et asjad laulaksid koos meiega Jumalale aukiitust. Ja et maapinnalt kerkiv laul sätendaks kõiki oma sähvatusi.
  • 7, lk 564

• On võimalik neelata teist oma sõnadega, oma lähedasi kiusata taga oma kallalekippuva olemasoluga. Sageli katsutakse teisi piinates taluda omaenda kannatust, venda laostades või alandades unustada omaenda näotust.

Rebida välja teistest seda elu, mis meil endal puudub!

Milline illusioon. Kahtlemata on võimalik lammutada ligimest, kuid tema eluenergia, mida me himustame, lipsab meil igatahes käest. (Muide, tal ei olegi seda rohkem kui meil endil.) Kõige selle vaevapahaga - ja Kurjaga -, mida valmistatakse iseendale, ei saa keegi lisada küünartki oma pikkusele.

• 8, lk 565

• Ei maksa lubada endale ärritumist. Ei maksa langeda selle aja lõksu, mis möödub tunnikellal.

Tuleb palvetada autobussipeatuses, postikassa sabas oma järge oodates. Tuleb lahkuda nähtavast maailmast iga kord, kui see läheb liiga raskeks.

• 10, lk 567

• Mõistus võib psühhiaatri menetluste varal kokku variseda, kuid Jumal on valvel, et palveidu püsiks kuni bioloogilise elu viimse hetkeni.
  • 13, lk 569

• Enamik inimolendeid on iseeneste orjad. Nad tiirlevad kogu elu oma puuduliku mina ümber.

On olemas ka raha- ja võimuhullus.

Tuleb lubada endale vaid seda ainsat hullust, mis ei tee alatuks ja mis lõplikult kihutab välja kõik teised: nõuda taevast Kuningriiki...

• 16, lk 570

• Ei jää üle enam midagi muud kui haakuda selle religioosse teadmise külge, möönda, et Issand on juhtumuste Isand ja et Tema peab teadma asjade põhjust. Ja Temale ütelda, et see on kohutav.

Ja Temale hüüda seda, et Ta kuuleks, sest ise ei kuule me ju enam midagi.

Just seal, meie täieliku hämmingu ees juhtub, et Ta võtab midagi teha, et meid sealt välja aidata.

Et päästa Jumala enese au.

• 17, lk 571

• Ei maksa lasta minevikku magada temas endas.

Öeldakse: mis tehtud, see tehtud, sinna pole enam midagi parata.

Igaviku vaatekohalt see ei ole üldsegi endastmõistetav.

Ei maksa asju lahutada illusoorseisse rühmitustesse ega kujutleda, et me oleme homse peremehed ja et meil pole enam mingit võimu eilse päeva üle.

Lõhata tuleb kalendri vaheseinad.

• 21, lk 573

• Tuleb armastada praegu, kohemaid. Tuleb teha uuesti see, mida ei tehtud parajal ajal. Aeg on vetruv. Ta möödub, ent ta on taastabatav ning Jumala ees on võimalik sajandeist ühe hetkega läbi tõtata.

Tuleb paluda Jumalalt, et ta korrastaks need asjad, mis on tehtud halvasti, unustatud, äpardunud, moonutatud.

Tuleb maailmakorrale algusest kuni otsani kaasa töötada.

• 25, lk 576

• Kui meie usk oleks küllalt tugev, võiksime mägesid ümber paigutada. Kahtlemata on inimesi, kes on seda juba teinud, ja nagu lugu on kõikide jumalike asjadega: ilma liialt häirimata näilikkuse maailma. Just sellepärast maailm ei usu seda. Aga see pole tähtis.
  • 28, 578

• Katedraalid on palvevaipadega kaetud. Isegi paganad tunnevad seda ähmaselt. Tuntakse, nagu oldaks siin pelgupaigas.

On maju, kus müürid võtavad su vastu. Kus tuntakse end hästi, teadmata põhjust.

Et meie maja oleks Jumala maja. Meie kohuseks on seda ehitada.

• 29, lk 579

• Ei tule võtta vastu Kurja ühelgi kujul. Ei ühegi paratamatuse nimel.

Tuleb külvata oma palve igale põllule: kruusakividele ja sinna, kus kasvatatakse raiheina.

• 30, lk 580

• Tuleb kududa oma palve ainesse, mille kallal töötatakse. Tuleb ta panna villa, metalli, pintsli sisse.

Palve elustab aine isegi siis, kui radioaktiivne süsinik midagi ei näita.

• 35, lk 582

• Tuleb küsida Jumalalt asjade mõtet ja otstarvet.

Taipamaks, et nafta on ime, aga ta pole määratud ulpima veepinnal.

• 37, lk 583

"Euroopa tähepärg"

• Euroopa on territoorium ja kultuur. Euroopa kultuur on kasvanud kristlikul pinnal ja tema ühtsusest annavad tunnistust möödunud sajandid, mil vaatamata kaugustele, piiridele, sõdadele ja muudele takistustele võeti igal pool vastu välismaa kunstnikke ja teadlasi, loeti huviga naabrite kirjandust, palgati võõraid arhitekte ja mängiti sonaate ning oratooriume, mille autor võis olla pärit siit või mujalt. (lk 56)
• Mis saab ühendatud Euroopast, mille sünd on ette nähtud 1993. aastaks, seda ei oska keegi ennustada. [---]

Palju olulisi küsimusi on jäänud veel lahtiseks, aga ühinemise sümbol on valitud: sügav-taevasinine lipp, mida kaunistab pärjana 12 kollast tähte. [---]

Aga alles siis, kui üks sõber asjast rääkis, märkasin, miks mulle Euroopa lipp nii tuttav paistis: sama tähepärg on ju graveeritud nn. "imettegeva medali" (médaille miraculeuse) tagaküljele, ja seda medalit olen ma ise juba paarkümmend aastat kaelas kandnud! [---]

Selle esiküljel on Neitsi Maarja kuju ja lühike palve: "Maria, sündinud ilma patuta, palu meie eest, kes me sind appi hüüame!" — ja tagaküljel rist, mis toetub M-tähele, ning selle all kaks südant. Neid ümbritseb ovaalse raamina 12 tähte. [---]

Kõigepealt väärib tähelepanu lipu värv: taevasinine sümboliseerib Neitsi Maarjat. (lk 56–57)

• Euroopa on naisenimi. Kreeklaste Europe oli Foiniikia legendaarse kuninga Agenori tütar, kelle valgeks härjaks muundunud Zeus kodunt röövis ja Kreeta saarele viis. Targad mehed on teinud Euroopa ajalugu. See on täis tapmist, röövimist ja vägistamist. Kas ei ole julgustav teada, et meie ühise kodu kohale on nüüd tõusnud Naise sümbol? (lk 59)

• Mateeriasse kootud palve, Loomingu Raamatukogu, nr 1/2, 1992, lk 56–59 [Vikerkaar, nr 6, 1990]