Zeus

Zeus ehk Dias on vanakreeka mütoloogias peajumal ning taeva- ja äikese jumal. Tal oli palju armukesi ja veel rohkem lapsi.

Proosa

Saadeti sõna, et üks onudest saab karistada. Ma ei tundnud teda, ent olin kordi ja kordi kuulnud tema nime meie pere kurjakuulutavates sosinates. Prometheus. Kunagi ammu, kui inimesed veel koobastes värisesid ja külma käes kössitasid, oli ta astunud vastu Zeusi tahtele ja viinud inimestele kingituseks tule. Leekidest sündisid kõik tsivilisatsiooni hüved ja kunstid, mille puhul kiivas Zeus oli lootnud, et need inimeste kätte ei satu. Säherduse mässu eest oli Prometheus saadetud elama allilma põhjatusse sügavikku, kuni välja mõeldakse, kuidas oleks kõige õigem teda karistuseks piinata. Ja nüüd andis Zeus teada, et aeg on kätte jõudnud. (lk 18)
Kunagi, maailma koidikul, olid olnud ainult titaanid. Siis oli vanaonu Kronos kuulnud ettekuulutust, et ühel päeval tõukab tema enese järeltulija ta troonilt. Kui tema naine Rhea oli ilmale kandnud esimese lapse, rebis Kronos maimukese naise käte vahelt, enne kui ta puhtakski pesta oleks jõutud, ja neelas tervenisti alla. Sündis veel neli last ja Kronos sõi nad niisamuti ära, kuni viimaks mähkis meeleheitel Rhea rätiku sisse kivi, et Kronos selle lapse asemel alla neelaks. Pettus läks läbi ning päästetud vastsündinu Zeus viidi Dikte mäele, kus ta salaja üles kasvatati. Suureks sirgus ta tõepoolest, noppis taevalaotusest välgunoole ning surus isa kõrist alla mürgitaimi. Kronos oksendas välja Zeusi õed ja vennad, kes isa kõhus senini elus olid. Nad hakkasid otsekohe venna poole hoidma ning nimetasid endid olümposlasteks mäe järgi, mille tippu nad viisid oma troonid.

Vanad jumalad jagunesid kahte leeri. Paljud toetasid Kronost, kuid minu isa ja vanaisa ühinesid Zeusiga. Ühed kõnelesid, et see oli sellepärast, et Helios oli alati halvustanud Kronose eblakat uhkust; teised aga sosistasid, et isal oli võime tulevikku ette näha ja ta teadis, kuidas sõda lõpeb. Lahingud käristasid taevalaotuse lõhki: õhkki põles ning jumalad rebisid liha üksteise luudelt. Maapind oli läbi imbunud nõnda vägevatest tulistest vereklompidest, et sinna, kuhu need langesid, kasvasid haruldased lilled. Lõpuks jäi Zeusi jõud peale. Ta mõistis ahelatesse need, kes olid talle vastu hakanud, ning röövis ülejäänud titaanidelt väe, mille jagas laiali oma õdede ja vendade ja sigitatud laste vahel. Onu Nereus, kunagi vägev merede valitseja, oli nüüd uue merejumala Poseidoni kannupoiss. Onu Proteus jäi ilma paleest ning tema naised anti voodiorjadeks. Ainult isa ja vanaisa säilitasid oma vara ja seisuse.

Onud muigasid põlglikult. Kas nad oleksid pidanud tänulikud olema? Helios ja Okeanos olid otsustanud sõja saatuse, kõik teadsid seda. Zeus oleks pidanud nad üle külvama uue väe, uute ülesannetega, kuid ta kartis, sest nende vägi ei olnud juba niigi tema omast väiksem. Onud jälgisid isa, ootasid, et ta protestiks, et lõõmaks tema vägev tuli. Ent Helios ei teinud muud, kui läks tagasi oma kotta kaljupõues, kaugele eemale Zeusi taevasinana ereda pilgu alt. (lk 18-19)

Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021