Kronos on vanakreeka mütoloogias titaan, lõikusejumal, Uranose ja Gaia noorim poeg. Kohitses oma isa ja sõi oma lapsi.

Francisco de Goya kuulus maal "Kronos sööb oma lapsi" (1819–1823)

ProosaRedigeeri

  • Kunagi, maailma koidikul, olid olnud ainult titaanid. Siis oli vanaonu Kronos kuulnud ettekuulutust, et ühel päeval tõukab tema enese järeltulija ta troonilt. Kui tema naine Rhea oli ilmale kandnud esimese lapse, rebis Kronos maimukese naise käte vahelt, enne kui ta puhtakski pesta oleks jõutud, ja neelas tervenisti alla. Sündis veel neli last ja Kronos sõi nad niisamuti ära, kuni viimaks mähkis meeleheitel Rhea rätiku sisse kivi, et Kronos selle lapse asemel alla neelaks. Pettus läks läbi ning päästetud vastsündinu Zeus viidi Dikte mäele, kus ta salaja üles kasvatati. Suureks sirgus ta tõepoolest, noppis taevalaotusest välgunoole ning surus isa kõrist alla mürgitaimi. Kronos oksendas välja Zeusi õed ja vennad, kes isa kõhus senini elus olid. Nad hakkasid otsekohe venna poole hoidma ning nimetasid endid olümposlasteks mäe järgi, mille tippu nad viisid oma troonid.
Vanad jumalad jagunesid kahte leeri. Paljud toetasid Kronost, kuid minu isa ja vanaisa ühinesid Zeusiga. Ühed kõnelesid, et see oli sellepärast, et Helios oli alati halvustanud Kronose eblakat uhkust; teised aga sosistasid, et isal oli võime tulevikku ette näha ja ta teadis, kuidas sõda lõpeb. Lahingud käristasid taevalaotuse lõhki: õhkki põles ning jumalad rebisid liha üksteise luudelt. Maapind oli läbi imbunud nõnda vägevatest tulistest vereklompidest, et sinna, kuhu need langesid, kasvasid haruldased lilled. Lõpuks jäi Zeusi jõud peale. Ta mõistis ahelatesse need, kes olid talle vastu hakanud, ning röövis ülejäänud titaanidelt väe, mille jagas laiali oma õdede ja vendade ja sigitatud laste vahel. Onu Nereus, kunagi vägev merede valitseja, oli nüüd uue merejumala Poseidoni kannupoiss. Onu Proteus jäi ilma paleest ning tema naised anti voodiorjadeks. Ainult isa ja vanaisa säilitasid oma vara ja seisuse. (lk 18–19)
 
Vikipeedias leidub artikkel