Kõrvakiil

Joaquín Xaudaró ja Manuel Paso karikatuur 1898. aastast

Piibel

• Ja sõdurid punusid kibuvitstest pärja ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga

3 ning tulid tema juurde ja ütlesid: "Tervist, juutide kuningas!" ja andsid talle kõrvakiile.

• Johannese evangeelium, 19:2-3

Proosa

• Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra. Õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu kõrvakiilu. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees häbipostis seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks. .. Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev tiisik," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt.
  • Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 8-9

Vanasõnad

• Seda ma kuulen! ütles kurt kõrvalopsu saades.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929