Lõks ehk püünis on seadeldis kellegi püüdmiseks.

Sest ta oma jalad viivad ta võrku
ja ta käib püüniste peal.
9 Püüdepael haarab teda kannast,
lõks hoiab teda kinni.
10 Tema jaoks on peidetud maa peale köis,
teerajale silmus.


  • Hiirelõks ei ole meie päevil leiutatud. Niipea kui kujunev ühiskond leiutas politsei, leiutas politsei hiirelõksud. /---/
Kui ühes majas, ükskõik missuguses, areteeritakse mingis kuriteos kahtlustatav isik, siis hoitakse vahistamist saladuses. Esimesse tuppa pannakse neli-viis meest varitsema, uks avatakse kõigile, kes koputavad, suletakse seejärel ja sissetulijad areteeritakse. Nõnda saadakse kahe-kolme päeva jooksul kätte kõik, kes külastavad seda maja.


Mure, sinul on nõiutud sidemed,
siidihäll on sul, laulud tasased,
tasakesi sa, kallike, hällitad,
kiigus hällitad, laulad laulukest,
laulad laulukest, kuni uinutad. —

Ärkan ülesse, — metsa sülesse
sinu eest lähen rahu otsima.
Vennike, kuidas mind ära näed sa,
kallike, kuidas mind ära vahid sa,
lähed ette kui tuhkrumees lõksuga!
Lõks sul kaenla all, — vahid tagasi,
kas ma sind vahest ei näinud kuidagi,
aru saanud, mis salamõte sul?

  • Juhan Liiv, "Mure". Rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang. Eesti Raamat 1969, lk 114


  • NOTSU (üllatunult): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud Lõks ja ma ootan, et Elevants siia sisse lendaks.
ELEVANTS (kole pettunult): Oo! (Pärast pikka pausi): Ikka tõesti või?
NOTSU: Täpselt nii.


  • See oli suur raudlõks. Ma ei ole küll kunagi karupüüniseid näinud, aga ma kujutan ette, et need siin olid niisama suured kui karurauad või suuremadki. Need on inimeserauad, ütlesin ma endale, sest need on inimeste püüdmiseks üles pandud. Eriti ühe inimese püüdmiseks. Sest polnud mingit kahtlust, et rauad olid pandud minu jaoks.



Uurimiseks linnukesed toodagu, ja loomad,
hiirtele ja rottidele üles seadke lõksud.
Süstitagu insuliini, et neil tekiks koomad,
et nad räägiks protseduuril välja oma nõksud.

Kust nad teavad maale minna, kui veel laev ei leki,
aga hakkab ja peab leidma varjulise doki?


kui näid kui kitkutud, poolpaljas paabu
jäänd riismed uhkusest, kui jumal teab
mis lõkse elu veel su ette seab,
on ainus pääs: pead muretsema kaabu!

  • Kalju Kangur, "Must kaabu" (1978) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 80


  • Kaisu istub mättale ja ahmib mustikaid suhu. Üksildus ja lõksus olemise tunne tulevad peale kui murdlaine. Kes mulle selle eest aitäh ütleb, mõtleb ta. Töö, mäletab ta ema sõnu. Töö kiidab tegijat. Nüüd tundub, et ema on talle pärandanud liiga suure vastutustunde, selle lõksus ta ongi.
    • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998, lk 39-40


Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait."Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
"Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"
Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.
"Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
"Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."


Kas me jõuame andestada
kilekotibuumi vallapäästjatele
ja neile, kes pidasid nailonsärki,
plasttopsi ning -kõrt arengu näitajaks,
kuigi igas särgis, topsis, kõrres ja kotis
oli lõks, mida tassiti riigist riiki,
ilma et seda oleks märganud ükski toll?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

VanasõnadRedigeeri

  • Kiitus on rumalate lõks.
  • Mesi karu lõksu meelitab.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929


VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel