Kilpkonn

Kilpkonn on roomaja kilpkonnade perekonnast (Testudo), laiemalt võttes ka kilpkonnaliste seltsi (Testudines) liige.

Ernst Haeckeli illustratsioon raamatust "Kunstformen der Natur" (1904), tahvel 89.


  • Igatahes tundub, et meie teadvuses on kilpkonnakujuline auk. Kõigil mandritel, kus kilpkonni elab, vaatas ürginimene, kuidas need elukad puunotil peesitasid (või sulpsatusega vette kadusid, kui inimene lähemale looberdas), ja miskipärast tekkis tal ettekujutus, et selle looma suurem väljaanne kannab maailma oma seljas.
    • Terry Pratchett, Stephen Briggs. "Kettamaailma teejuht". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2004, lk 7


  • Üks kilpkonn hiivas end piki jõeserva edasi, muutis siis kurssi ja ronis kuivale. Üsna tema kannul tuli sama suunda hoides teine. Kehast justkui eemalehoidva kausikujulise kilbi all oli neli luuplaadikest. Teine kilpkonn liikus rohus kiiresti, et esimesele kärmelt selga ronida. Vankumatu enesekindlusega toetas isane oma esijalad emase õlgade juures maha. Nad embasid teineteist: isane laskis kaela allapoole, emane sirutas enda oma üles vastu, nende pead patsatasid kokku. Emakilpkonna ihalev kael sirutus mängeldes nagu sõrm isase poole, riskides kilbist väljapoole jäävate ohtudega, et küündida isase näoni. Rasked teineteise vastu käivad kilbid segasid ja justkui pilkasid õõtsuvate peade puudutust. (lk 99)
    • Toni Morrison, "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997