Kärbsepiits
Proosa
muuda- Kärbsel, kes ei taha, et teda lapatsiga surnuks lüüakse, on kõige kindlam lapatsil istuda.
- Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 33
- Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait. "Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
- "Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"
- Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.
- "Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
- "Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."
- "Barbar!" karjatas vennapoeg etteheitvalt. "Päkapikud!... Kas või kordki päkapikku näha oleks mulle suur õnn!"
- "Mis neist tühjadest vaadata," ühmas ugrilane ükskõikselt [---].
- Andrus Kivirähk, "Ugrilane". Rmt: "Õlle kõrvale", 1996
- Inimese loomus avaneb kõige paremini tema suhtumises kärbestesse. Et häälestada ennast kärbeste asjus õigele lainele, tuleb sukelduda kaugele lapsepõlve. See oli aeg, kus vanade inimeste vaikimisi omaks võetud kohustuste hulka kuulus ka kärbsepiitsade meisterdamine. Mäletan, et vanaisa toas vedeles neid alati mitu tükki. Üks neist oli lausa hiiglaslik eksemplar. See oli valmistatud lapse käsivarre jämedusest roikast, mille ots oli lõhestatud ning sellesse kinnitatud umbes veerandi jagu ovaalseks lõigatud "tükike" vanast Moskvitši õhukummist. Kärbsepiits ise oli sedavõrd massiivne, et kiduramat sorti inimesel olnuks seda kaunis võimatu ühe käega tasakaalus hoida. Selle hirmuäratava atribuudiga võinuks silma järgi väiksema põdra maha võtta. Vanaisa kasutaski kärbsepiitsa aeg-ajalt näiteks jalutuskepina toas ringi liikumiseks. Kärbeste nottimine aga päädis sellega, et taolise kaikaga vastu seina virutamine ei rikkunud mitte üksnes tapeeti, vaid lajatas krohvi sisse niisugused augud, et viimaks nägi toasein välja, nagu oleks keegi ilmasõjas sinna kuulipildujast tubli valangu täristanud. Kärbseid õnnestus sellega maha lüüa harva, sest tohutute mõõtmetega lohv tekitas tugeva õhukeerise, mis putukad enne vastu seina litsumist eemale pühkis. Kui aga mõni õnnetumat sorti tiivuline siiski selle hirmsa sõjanuia teele jäi, löödi putukas sõna otseses mõttes sügavale seina sisse.
- Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", 2013, lk 191