Vikitsitaadid

Sõda

relvastatud konflikt
(Ümber suunatud leheküljelt Sõjad)
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Sõda on riikide või muul teel organiseerunud inimgruppide vahel toimuv organiseeritud relvavõitlus. Sõda on diplomaatia jätkumine militaarsete vahendite abil, mis viib tavaliselt relvastatud kokkupõrkeni kahe või enama osapoole vahel.

Antoine Caron (?), "Sõja allegooria" (16. saj)
Vassili Vereštšagin, "Sõja apoteoos" (1871)
Hans Thoma, "Sõda" (1907)
Edward Okuń, "Sõda ja meie" (1917 ja 1923 vahel)
Rachel Heller (* 1929), "Sõja kajad" (litograafia, s.d.

4. sajand

muuda

19. sajand

muuda
  • Kusagil ei kohta rohkem suuremat vaimustust sõja suhtes kui pealinnas, sest sõda ei jõua sinna kunagi või jõuab väga harva. Sõjakusest pakatav provintsilinn oleks alles tase!


  • Sõda on pelgalt poliitika jätkamine teiste meetoditega.
    • Der Krieg ist eine bloße Fortsetzung der Politik mit anderen Mitteln.
    • Carl von Clausewitz, "Vom Kriege", 1. rmt, 1. ptk, 24. alamptk (Überschrift)
  • Sõjas on kõik väga lihtne, ent ka kõige lihtsam on keeruline.
    • Es ist im Kriege alles sehr einfach, aber das Einfachste ist schwierig.
    • Carl von Clausewitz, "Vom Kriege", 1. rmt, 7. ptk


  • Ühelgi terve mõistusega inimesel ei tuleks iial pähe pesta tindiplekke tindiga või õliplekke õliga. Ainult verd peab ikka ja jälle verega maha pesema.
    • Keinem vernünftigen Menschen wird es einfallen, Tintenflecken mit Tinte, Ölflecken mit Öl wegwaschen zu wollen. Nur Blut soll immer wieder mit Blut abgewaschen werden.
    • Bertha von Suttner, "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, 4. raamat, lk 105

20. sajand

muuda
  • Sõdu ja äriraamatuid peetakse Jumala abiga.
  • Sõda on algul lootus, et ühel hakkab paremini minema, seejärel ootus, et teisel läheb ehk kehvemini, siis rahuldustunne, et teisel ei lähe kah paremini, ja seepeale üllatav äratundmine, et mõlemal läheb kehvemini.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 83


  • Kõik sõjad sunniti Venemaale peale tema vaenlaste poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu.


  • [Partei loosung :] SÕDA ON RAHU
  • Sõda on oma olemuselt hävitamine, ja mitte tingimata inimelude, vaid inimtöö produktide hävitamine. Sõda on viis, kuidas tükkideks lasta, stratosfääri pillutada või merre uputada tarbeaineid, mis võiksid muidu masse liiga mugavaks ja lõppkokkuvõttes liiga arukaks muuta.


  • Kreeklane selgitas, kui ränk patt on olla jalanõudeta. Sõjaajal tuleb eeskätt hoolitseda kahe asja eest: esmalt jalanõude ja siis söögikraami eest; mitte aga vastupidi, nagu arvab rahvas. Sest kel kingad jalas, võib minna ja otsida, mida hamba alla panna, ümberpöördu aga ei kehti. "Kuid sõda on ju läbi," väitsin ma; ja nagu toonasel hingetõmbeajal paljud, nii arvasin minagi, et sõda on läbi, mõeldes seda märksa laiemalt, kui täna julgetakse uskuda. "Alati käib sõda," kõlas Mordo Nahumi mälestusväärne vastus.
    • Primo Levi, "Hingetõmbeaeg", tlk Mailis Põld, 2004, lk 178


  • [Spender:] "Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest milleks elada? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise propagandaks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele. Marslased taipasid, et nad esitasid küsimuse "milleks üldse elada?" mingil sõja- ja meeleheiteperioodi kulminatsiooni ajal, kui sellele polnudki vastust. Aga kui kord tsiviliseeritud maailm rahunes, saabus vaikus ja lõppesid sõjad, muutus see küsimus uutmoodi mõttetuks. Elu oli nüüd hea ega vajanud enam argumente." (lk 75, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav")
  • Sellel ööl tulid nad kõik välja ja vaatasid taevast. Nad jätsid sinnapaika oma õhtusöögid või nõudepesemised või riietumise, et etendusele minna, ja tulid välja oma nüüd-mitte-enam-nii-üsna-uutele verandadele vaatasid seda rohelist tähte Maad. See oli teadliku pingutuseta tehtud käik; nad tegid selle kõik, uskudes, et see aitab neil mõista uudist, mida nad hetk tagasi olid kuulnud raadiost. Seal oli Maa ja seal oli tulemas sõda ja sel olid sajad tuhanded emad või vanaemad või isad või vennad või tädid või onud või nõod. Nad seisid verandadel ja proovisid uskuda Maa olemasolusse niisama palju, kui nad kunagi olid püüdnud uskuda Marsi olemasolusse; see oli pahupidi pööratud probleem. Maa oli nüüd niisama hästi kui surnud; nad olid sellelt ära kolm või neli aastat. Kosmos oli tuimestav; seitsekümmend miljonit miili avarust teeb sind kangeks, uinutab mälestused, muudab Maa inimtühjaks, kustutab mineviku ja laseb neil inimestel siin oma tööd edasi teha. Aga nüüd, täna öösel, tõusid surnud üles, Maa rahvastus uuesti, mälestused ärkasid, korrati miljonit nime. Mida teeb see-ja-see täna õhtul Maa peal? Kuidas on lood selle või teisega? Inimesed verandadel heitsid üksteisele kõõrdpilke. (lk 153-154, ptk "November 2005: Vaatlejad")
  • Timothy vaatas sügavasse taevaookeani, püüdes näha Maad ja sõda ja varemeis linnu ja mehi, kes tapsid üksteist sellest päevast alates, kui tema sündis. Aga ta ei näinud midagi. Sõda oli niisama eemal ja kauge nagu kaks kärbest, kes leppimatult võitlevad suure kõrge ja vaikse katedraali kaarvõlvi all. Ja just niisama mõttetu. (lk 183, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik")
  • Hõbedane rõngaskala ujus neist vongeldes mööda ja sulgus nagu iiris otsemaid ümber toiduraasukeste, et neid assimileerida.
Paps vaatas seda. Ta hääl oli sügav ja tasane.
"Just nagu sõda. Sõda ujub ringi, näeb toitu, tõmbub koomale. Silmapilk hiljem on Maa läinud."
"William," ütles mamps.
"Andesta," ütles paps. (lk 184, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik")
  • [Paps:] Ma põletan üht elulaadi, just samuti nagu praegu põletatakse Maad puhtaks sellest elulaadist. Andestage mulle, kui ma räägin nagu poliitik. Lõppude lõpuks olen ma endine osariigi kuberner, ja ma olin aus ja nad vihkasid mind selle eest. Elu Maa peal ei saanud iialgi sellisesse korda, et oleks saanud teha midagi väga head. Teadus jooksis meist liiga kiiresti liiga kaugele ette ja inimesed ekslesid selles mehaanilises metsikuses nagu lapsed, kes teevad ilusaid asju, masinavärke, helikoptereid, rakette, pannes rõhku vääradele üksikasjadele, rõhutades rohkem masinaid kui seda, kuidas nendega ümber käia. Sõjad muutusid ikka suuremaks ja suuremaks ja lõpuks tapsid Maa. Just seda tähendab vaikiv raadio. Ja selle eest jooksime me pakku... (lk 190, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik")


  • Sõjatrummide ülesanne on mõistuse uinutamine.
  • Sõjapsühhoos on nagu kriisiaja alkohol - see annab ersatsjoovastuse, kuid tõelise ja ehtsa pohmeluse.
    • Matti Kurjensaari, "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 50


  • "Sa võtad sõdade võitmist nii tõsiselt," pahandas kasimata nurjatu vanamees. "Tegelikult on tähtis sõdu kaotada, teadmises, milliseid sõdu võib kaotada. Itaalia on sadu aastaid sõdu kaotanud, ja vaata, kui hästi meil sellegi poolest läheb. Prantsusmaa võidab sõdu ja on pidevas kriisis. Saksamaa kaotab ja õilmitseb. Vaata meie oma lähiajalugu. Itaalia võitis Etioopia sõja ja langes otsemaid tõsistesse probleemidesse. Võit andis meile sellise hullumeelse valearusaama hiilgusest, et me aitasime alustada maailmasõda, mida polnud lootustki võita. Aga nüüd me kaotame uuesti ja kõik pöördub paremuse poole, ja kahtlemata jõuame me taas tippu, kui meil õnnestub lüüa saada."


  • Lahing oli lõppenud. Kaotasime langenutena umbes kolmteist tuhat meest. Kolmteist tuhat mõistust, mälu, armastust, tunnetust, kolmteist tuhat maailma, universumit - sest inimmõtte universum on suurem kui universum ise -, ja kõik üksnes selleks, et vallata mõnisada jardi tarbetut pori. (lk 143)
  • Mehed armastavad sõda, sest see lubab neil näidata, et nad ajavad tõsist asja. Nad nimelt arvavad, et kui mitte muidu, siis vähemalt sõja ajal ei tohi naised nende üle naerda. Sõjas võivad nad naise tahteta objekti staatusse alandada. Selles seisnebki põhiline sugudevaheline erinevus. Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise silmis tülgastav - ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. Meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. Surmaga.



  • Inimesele pole rängemat kaotust kui omaste, seltsimeeste ja sõprade hukkumine. Ei ole rusuvamat vaatepilti kui näha hävitatud töövilja, millesse on pandud jõud ja anne, armastus kodumaa vastu. Ei ole kibedamat lõhna kui ahervaremete ving.
    • Leonid Brežnev, ("Leonid Iljitš Brežnev: Lühike ülevaade elust ja tegevusest", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 29-30)


  • [Poirot:] "Oh, ma foi, mitu korda pean ma kõike seda rääkima? Kui hulk sõjakirjasaatjaid ilmub äkki mingisse Euroopa punkti, mida see siis tähendab? See tähendab sõda! Kui arstid tulevad kogu maailmast mingisse linna kokku, mida see siis näitab? See näitab, et seal toimub arstide konverents. Kui te näete raisakotkast õhus tiirlemas, siis on all korjus. Kui te näete ajajaid mööda nõmme liikumas, siis peetakse ajujahti. Kui te näete meest äkki peatumas, kuube seljast tõmbamas ja vette hüppamas, siis tähendab see, et keegi päästetakse uppumissurmast. Kui te näete auväärseid keskealisi daame läbi heki piilumas, siis võite järeldada, et seal toimub midagi ebasündsat! Ja lõpuks, kui te tunnete isuäratavat lõhna ja panete tähele, et mitu inimest läheb mööda koridori sinnapoole, kust see lõhn tuleb, siis võite olla kindel, et seal serveeritakse einet!"
[Hastings:] Ma mõtlesin nende analoogiate üle minuti või paari vältel järele ja ütlesin siis esimest käsile võttes: "Aga üks sõjakirjasaatja ei tähenda veel sõda!"
"Kindlasti mitte. Ja üks pääsuke ei too veel suve. Aga üks mõrvar, Hastings, tähendab mõrva."
  • Agatha Christie, "Eesriie", rmt:"Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie". Tõlkinud Ralf Toming. Tallinn: Eesti, Raamat 1984, lk 189-190
  • Kui kõrvalises Serbias üks ertshertsog mõrvati, paistis see väga kauge sündmusena, mis meile põrmugi korda ei lähe. Lõppude-lõpuks, Balkanil mõrvati alatasa keegi. Et see võiks puudutada meid siin Inglismaal, näis täiesti uskumatu — ja ma ei räägi seda mitte ainult enese, vaid peaaegu kõigi seisukohast. Otsekohe pärast seda mõrva kerkisid silmapiirile nagu ähvardavad tormipilved. Ebatavalised kuuldused läksid liikvele — kuuldused sellest fantastilisest nähtusest — sõjast! Aga muidugi oli see ainult ajalehtede jutt. Ükski tsiviliseeritud rahvas ei hakka ju sõdima. Sõdu polnud olnud juba palju aastaid; tõenäoliselt kunagi ei tule ka.
Ei, tavalistel inimestel, tegelikult vist kõigil peale mõne tähtsama ministri ja välisministeeriumi kitsama ringi, polnud aimugi, et sõda võiks tõesti puhkeda. Kõik oli ainult kuulujuttude tasemel — inimesed kütsid end üles ja rääkisid, et asi näeb tõesti välja "üsna tõsine" — need olid vaid poliitikute kõned. Ja siis äkki ühel hommikul see oligi juhtunud.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 249


  • Igaüks saab ju aru, et kui sõda on läbi, nõuavad kraamimine ja korraldamine ning kättemaks võidetutele just niisama palju aega ja ajude ragistamisi nagu vaenutegevus ise.


  • Sõjast on raske kirjutada, sest seda, mis sõda täpselt tähendab, teavad ainult need, kes pole seal kunagi olnud. See on sama mis kirjeldada mõõtmatut ruumi ilma selgete piiride ja sisemise ühtsuseta. Talvel on üks sõda, suvel teine. Üks taganemise ajal, teine kaitses ja rünnakul; üks sõda päeval, teine öösi. Üks jalaväes, teine kahurväes, kolmas lennuväes. Sõduri sõda on hoopis midagi muud kui rindele saabunud ajakirjaniku oma.


  • Rindel on juba aastat paar rahulik olnud. Sõda kestab neljandat aastat, kuid koju lastud meestest pole siiamaani kedagi uuesti püssi alla pandud ja paljud pääsevad puhkusele — lapsi tegema, nagu külas öeldakse, uut elu sigitama, et rahvas otsa ei lõpeks.
On hetki, mil sõda ununeb sootuks. Tõsi küll, ta annab end tunda kaubanappusena: naised kurdavad, et poes pole ammuilma seepi ja riiet olnud.

21. sajand

muuda
  • Kuna võib üsna kindlalt väita, et vägivalla eri vormid jäävad meid alati saatma, siis on üsna kindel, et sõdu peetakse ka edaspidi. Mitte ainult suguharude ammuse vaenu pärast, vaid reaalsete konfliktide tõttu, näiteks juurdepääsu eest veele või haritavale maale või siis lihtsalt territooriumi laiendamiseks, kui inimasutuse tihedus muutub väljakannatamatuks.
    • Leszek Kołakowski, "Mini wykłady o maxi sprawach" (1997–2003), "Miniloengud maksiprobleemidest", tlk Hendrik Lindepuu, 2019, lk 88


  • Suurte imede ja suure õuduse ees oleme abitud, h-moll missa ja suurte sõdade vastu on üksik inimene päris võimetu.
    • Peter Høeg, "Vaikne tüdruk", Tiina Toomet, 2008, lk 175


  • Õigupoolest polegi olemas ühtegi halba ettekäänet mittesõdimiseks, sest sõda on halb.
  • Ma ei kutsu kedagi üles vabatahtlikult sõtta asuma. Sõdimine on eluohtlik tegevus ja sellepärast peavadki riigid sõjavägesid, kellel muuhulgas on ka oskus sõjalise jõu kasutust piirata nii, et see poleks ülemäära eskaleeriv.
  • Vaatame neid õudseid kaadreid, mis Ukrainast tulevad ja samal ajal miskipärast jutustame endale rahustavat lugu sellest, et me ise valime, millal Putin meid ründab, et see on meie kontrolli all. Seda otsustab alati ründaja, mitte rünnatav. Vastupidist väita on enese ette süüstamine sõja vallandamise pärast.


  • Kosmoseõiguse olemasolus või vajalikkuses kiputakse kahtlema, kuna tundub, et kosmosetegevused on kaugel ja eksootilised. Sõjaõigus võib aga tunduda võimatu, sest kui juba sõda peetakse, kes siis veel õigusnormidest hoolib? Siiski on sõjaõigusel, mida nimetatakse humanitaarõiguseks, kaunis pikk ajalugu. Rahvusvaheline õigus keelab nii ÜRO Harta kui ka tavaõiguse kaudu agressiooni, nii et sõja alustamine on keelatud igal juhul (ka kosmoses). Kuna sõda kahjuks siiski ära hoida ei suudeta, on olemas õigusakte selle kõige hullemate tagajärgede leevendamiseks.
  • Asjaolu, et agressioonikeeldu kahjuks pahatihti rikutakse (maa peal), ei tähenda, et keeldu ei oleks olemas. Seda tunnustavad tavaliselt isegi agressiivsed riigid sellega, et otsivad agressioonile ettekäändeid ega ütle lihtsalt, et läksid teisele kallale. Kas on tegemist kaasmaalaste kaitsega või ajalooliste piiride taasloomisega, aga ükskõik kui läbipaistev ettekääne ka ei oleks, ollakse ikkagi päri sellega, et lihtsalt kallale tungida teistele ei tohi.


  • Varem algasid sõjad lippude, paraadide ja sõjakuulutusega, millest võis minna veel nädalaid-kuid sõjategevuse alguseni. Tänapäeval on mõned asjad arusaadavalt teisiti. Usutavasti olid – peale sõjaväelaste ja teenistuste – esimesed Euroopas, kes Venemaa rünnaku algusest Ukraina vastu teada said, lennukontrolli ametnikud.
  • Inimlikult võttes polnud selles midagi imekspandavat. Kaks põlvkonda vahet muudab õudused teoreetiliseks, eks. Kanada ajaloolane Margaret MacMillan kirjeldab suurepärases uurimuses "The War That Ended Peace" (2014), kuidas Esimese maailmasõja eelses Euroopas oli sõda miski, mis terve sajandi, alates Napoleoni ajast, kas toimus kiiresti ja väikeste valudega (Saksamaa ühendamise sõjad 1864–1871) või toimus kaugel ega puutunud otse eurooplastesse (koloniaalsõjad). Krimm ja Donbass tundusid sajand hiljem samasse kategooriasse kuuluvat.


  • Ajalugu algab seal, kus on inimene tekkinud maakerale, ja sõda on alati olnud üks kaasnev nähtus, mis on kogu aeg saatnud inimeste arengut. Ja sõda on muidugi väga negatiivne – ohvrid ja kaotused –, aga teatud positiivne pool võib küll ka olla, sest sõjapidamisega kaasnevad ka erinevad ideed ja tehnoloogia areng, mida kasutatakse ka tsiviilmaailmas.
  • Me võime rääkida võib-olla alates Lahesõjast 1990-1991 kui uut tüüpi sõjast, kus on võimalik vaadata sõjategevust otse-eetris. Ja propaganda ja sõda on käinud alati käsikäes koos, nii et üritatakse vältida selliseid mõisteid, mis võivad tekitada frustratsiooni, nagu sõda, genotsiid, ja need asendada mingisuguste muude terminitega, mis on justkui neutraalsed. Aga see ei muuda sõja olemust – sõda on destruktiivne.


toonekurgedest saavad sõjalennukid
surm õitseb taeva kõrbe all
sõda on kõrbes sõda on mujal
sõda on alati siin

Vanasõnad

muuda
  • Ega sõda soola, leiba too.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Sõda&oldid=129202"