Katrin Nyman-Metcalf

Eesti õigusteadlane

Katrin Merike Nyman-Metcalf (sündinud 7. mail 1963 Stockholmis) on eesti ja rootsi õigusteadlane.

IntervjuudRedigeeri

  • Räägitakse, et on oht sõnavabadusele, aga unustatakse ära, et kuidas kõik teised siis saavad hakkama? Kaasa arvatud riigid, kus on väga hea sõnavabaduse kaitse.
  • Vaenukõne on hoopis midagi muud, kui jäätise nimi või moorapea kook. See on teine debatt.
  • Vaenukõne on see, kui kellegi kohta midagi räägitakse tema gruppikuuluvuse põhjal. See ei ole midagi isiklikku. Vaenukõne ei ole igasugune negatiivne väljaütlemine.
  • Sõnavabaduse olukord on Eestis jätkuvalt päris hea. Aga samas on näha, et isegi ministrid ütlevad välja grupipõhiselt halvustavaid ütlusi. Luuakse taust ühiskonnas, et kõike tohib öelda karistamatult ja iga aasta läheb hullemaks. Ollakse uhke selle üle, et me ei kuulu Euroopa õigusriikide hulka, vaid mingisugusesse postsovetlikusse klubisse, kus igasugused inimväärtused ei ole nii palju väärt. Ainult seadusega ei lahendata midagi. Aga seadusel on sümboolne väärtus, näitab, mis on lubatud ja mis ei ole.

ArtiklidRedigeeri

  • Kosmost peetakse jätkuvalt kaugeks ja eksootiliseks, mida ta muidugi ka on, aga samas on kosmose tähtsus jõudnud mitmel moel aina enam "maa peale". Kui me tellime taksot või pitsat või kui talupidaja üritab saada Euroopa Liidu toetust uue viljasordi jaoks, on tegemist kosmosetehnoloogia kasutamisega. Esimeste mainitud tegevuste juures kasutatakse satelliitsüsteemide globaalseid positsioneerimistehnoloogiaid, nn GNSS-i (Global Navigation Satellite Systems), millest kuulsamad on USA süsteem GPS ning sellest uuem ja täpsem EL-i süsteem Galileo. Teises mainitud näites on põllumajandustoetuste otstarbeka kasutamise hindamisel abiks kaugseire EL-i Copernicuse süsteemi kaudu. Kaugseire, mis pakub areneva tehnoloogia abil aina täpsemaid pilte, on toeks igasuguste tegevuste juures, kus on oluline saada ülevaatlikku pilti suurtest aladest.
  • Asjaolu, et kosmosetehnoloogiaga eri viisil seotud tegevused on ühiskonda nii tihedalt ja mitmel alal sisse põimitud, teeb kosmosest meie tänapäeva elu olulise osa. Kui mõtelda pitsa või takso asemel lennukontrolli peale, mida teostatakse samuti satelliitide abil, siis on lihtsam aru saada, miks rünnakutel kosmoseobjektidele on tähtis koht võimaliku sõja planeerimisel. Miks kulutada raha relvadele, kui on võimalik hoopis lasta vaenlase reisilennukitel kokku põrgata?
  • Üks oluline erinevus tänapäeval võrreldes kosmoseajastu algusega on see, et eri tegijaid on palju rohkem. Alguses olid toonased suurriigid NL ja USA ainukesed kosmoseriigid. Juba kaunis varsti alustasid kosmosetegevusega mitmed Euroopa riigid ja selleks loodi koostööorganeid, mis 1975. aastast koondati Euroopa Kosmoseagentuuri (European Space Agency, ESA) alla. Praeguseks on pilt palju kirjum. Venemaa on küll suurel määral jätkanud NL-i kosmosetegevusega, aga olulisemaks on muutunud Hiina. Lisaks on aina aktiivsema Euroopa kõrvale kerkinud India, Brasiilia kui ka näiteks Araabia Ühendemiraadid kui olulised tegijad kosmoses. Rohkemate riikide tegevus ei ole aga ainuke muutus. Suured ja keerulised kosmosesüsteemid on peamiselt riiklikud, aga kuna kosmosetehnoloogia on arenenud nii, et väikseid satelliite on suhteliselt odav toota ja leidub ka erasektori teenusepakkujaid, kelle abil neid orbiidile lennutada, siis on tekkinud aina rohkem erasektori kosmoseobjekte. Viimastel aastatel on ka kanderakettide tootmine läinud suurelt osalt erasektori kätte.
  • Tegevused, mis puudutavad tervet maailma ja on põimitud igasuguste igapäevaste teemadega, on juba nende omaduste pärast sõjategevuse huviorbiidis. Potentsiaal tekitada ühe või mõne vähese rünnaku abil ulatuslikku kahju infrastruktuurile lisab tähtsust veelgi. Ei saa ka unustada prestiiži, mis ilmaruumi vallutamisega jätkuvalt seostub. Kosmosesõda on tänapäeval ja lähitulevikus kindlasti tähtis teema.
  • Kosmost puudutava sõjategevuse määratlemise teeb keeruliseks ka see, et küberrünnakute puhul on tihti väga raske kindlaks teha, kes on tegelikult nende taga – kas see on riigipoolne sõjaline rünnak või eraisikute kuritegevus? Küberruumis ei ole vaja keerulisi relvi, vaid "eraisikud" saavad rünnata oma arvuti abil – või tihti kaaperdatud arvutite kaudu ehk näiliselt hoopis asjasse mittepuutuvast riigist. Paradoksaalselt on "vanaaegne" inimeste poolt teostatud luure tihti ainuke viis tuvastada, kas tegemist on riikliku tegevusega.
  • Kuna moodsal ajal ei ole vähenenud mitte ainult "tavaliste inimeste" oskus aru saada maakaartidest, sest oodatakse, et telefon meile selgesõnaliselt ütleks, kui mitme meetri pärast keerata kas paremale või vasakule, siis on ka nii maaväes kui mereväes harjutud aina rohkem kasutama positsioneerimistehnoloogiat traditsioonilisema orienteerumise asemel.
  • Hiina lõhkas 2007. aastal testimise – ja maailmale näitamise – eesmärgil kosmoserelvadega enda meteoroloogilise satelliidi. Sarnaseid eksperimente on teinud ka näiteks USA ja India. Hiina satelliidi lõhkamine on tuntum näide, sest tekitas väga palju väikseid tükke, mis jäid kosmosesse ja tekitasid juurde palju kosmoseprügi. Võib ju tunduda, et kosmos on nii suur, et keda seal prügi ikka segab – umbes nii nagu arvatavasti mõtlevad inimesed, kes maa peal oma prahi prügila asemel metsa viivad. Kuid täpselt nagu säärane maapealne prügi on mitmel viisil väga kahjulik, on seda ka kosmoseprügi. See võib segada satelliite ja ka igasugust muud kosmosetegevust. Silmas pidades, kui olulisi tegevusi satelliitide abil sooritatakse, on potentsiaalselt ohtlikud mitte ainult sihilikud rünnakud, vaid ka prügi etteaimamatud tagajärjed.
  • Luure on juba iidsest ajast olnud oluline osa sõjategevusest. Kommunikatsioonisatelliitide signaali pealtkuulamine ja/või häirimine on ainult üks mitmest kosmosega seotud võimalikust spionaažitegevusest. Kvaliteet ja täpsus piltidel, mida kaugseire abil teha saab, läheb järjest paremaks. Õhuruum, kus toimub lennuliiklus, kuulub alloleva riigi territooriumile, milles riigil on õigus otsustada, kes sinna siseneda tohib ja mis tingimustel. Kosmos seevastu ei kuulu ühelegi riigile ja seal ei ole vaja luba teistest riikidest üle lendamiseks.
  • Kui kosmosest saab teha enam-vähem sama häid pilte kui õhuruumist, siis õigusreeglite poolest on kosmosetegevus eelistatum. Mitte väga kaugest ajaloost on teada juhtumeid, kui spionaažilende on tuvastatud, lennukeid alla tulistatud ja personal vangistatud. Tänapäeval on mehitatud spionaažilennud suurelt osalt asendatud mehitamata droonidega, aga ka nende kaotamine toob kaasa kulusid ja tegevuse katkemisega seotud tüli. Satelliidi ulatus on ka midagi hoopis muud, nii et kui piltide kvaliteet on küllalt hea, siis saab kosmosest soovitud info kergemini kätte – ja tihti täiesti õigusega kooskõlas. Suur osa kaugseire abil saadud materjalist on üldsusele isegi vabalt kättesaadav – näiteks EL-i Copernicuse programmi kaudu. Säärane läbipaistvus ei ole autoritaarsetele riikidele loomuomane ega meeltmööda, nii et pole üllatav, et selle tehnoloogia algaastatel toimus ÜRO-s debatt, kas peaks olema keelatud lennutada kaugseire võimekusega satelliite ilma allolevate riikide loata. Sääraseid reegleid aga ei loodud ja tänapäeval selle üle enam tõsiselt ei debateerita – tegelikkus on juba mööda rutanud.
  • Kuna kosmos tundub eksootiline, siis veelgi eksootilisem võib tunduda mõte, et selle kohta on olemas õigusakte. Kosmoseõigust on aga rohkem ja juba pikemat aega, kui seda kipuvad arvama need, kes just ise selle teemaga ei tegele. Arusaam, et kosmosel võib olla sõjaline tähtsus, ei ole ka mitte regulatsiooni vaatevinklist uus. Kui NL 4. oktoobril 1957. aastal lennutas Sputniku, ei olnud kosmoseõigust olemas – seda olid arutanud ainult väga vähesed akadeemilised juristid ja isegi siis pigem spekulatiivselt. Sputnik oli tõesti maailmale üllatus. Kohe peale satelliidi lennutamist algas aga kiire töö ja ainult mõned kuud hiljem oli ÜRO juba vastu võtnud resolutsioone kosmose kohta (esimene 14. novembril 1957), esiteks just selle võimaliku sõjalise kasutuse piiramiseks.
  • ÜRO peaassamblee resolutsioonid ei ole küll juriidiliselt siduvad, aga eriti olukordades, kus ei ole palju muid juriidilisi reegleid, omavad need suurt tähtsust. Näiteks loodi esimesed üldised juriidilised põhimõtted kosmose kasutamise kohta 1963. aastal ÜRO resolutsiooni kaudu, mille sisu suurelt osalt korratakse 1967. aasta avakosmose lepingus ("Riikide tegevuspõhimõtteid kosmose, sealhulgas Kuu ja teiste taevakehade uurimisel ja kasutamisel käsitlev leping"), mis on siduv rahvusvaheline konventsioon.
  • Palju on spekuleeritud, kuidas NL ja Ameerika Ühendriigid kõige külmemal külma sõja ajastul suutsid kokku leppida reeglites kosmose kohta. Kindlasti ei ole sellele ühte kindlat vastust, aga arvatavasti mängis rolli see, et kumbki pool ei teadnud, mida täpselt teine on võimeline tegema. Kui reeglite olemasolu tähendab, et teatud määral tuleb oma tegevust piirata, ja kui samas on teada, et ka vastase tegevus on piiratud nendesamade reeglitega, siis võib sellest olla ebaselges olukorras kasu mõlemal poolel.
  • Tavaõigus on rahvusvahelises õiguses mõiste selle kohta, et teatud põhimõtted võivad muutuda nii laialdaselt aktsepteerituks, et need seovad teatud määral ka riike, mis lepinguga liitunud ei ole.
  • Juba 1959. aastal (ad hoc vormis isegi juba detsembris 1958) loodi ÜRO juurde kosmose rahumeelse kasutamise komitee COPUOS (Committee on Peaceful Uses of Outer Space) ning selle juurde ÜRO kosmoseasjade amet UNOOSA. COPUOS-i raames arutati kosmose üle mitmest vaatevinklist – näiteks ka juriidilisest – ning võeti vastu rahvusvaheliste lepingute tekstid, millega ÜRO liikmesriigid said liituda.
Olulisim säärane leping on mainitud 1967. aasta avakosmose leping, millega on tänaseks liitunud 110 riiki – Eesti liitus 2010. aastal. Lepingut võib pidada kosmose "põhiseaduseks" ja suurelt osalt on selle sisu muutunud ka tavaõiguseks. [---]
Lühidalt on lepingu ja ka üldise kosmoseõiguse põhimõtted sellised, et ükski riik ei tohi kosmost (avakosmost ega taevakehi) omandada, aga kõik riigid tohivad seda kasutada. Kosmos on inimkonna ühisvara ja seda tuleb kasutada inimkonna hüvanguks ning teha võimalikult palju rahvusvahelist koostööd. Erategevus on lubatud, aga rahvusvaheliselt vastutab see riik, kust eraettevõte või isik pärineb, mida määratakse teatud reeglitega, kuna kosmosetegevuses on tavaline, et samas tegevuses osalevad mitme riigi subjektid.
  • Kosmoseõiguse olemasolus või vajalikkuses kiputakse kahtlema, kuna tundub, et kosmosetegevused on kaugel ja eksootilised. Sõjaõigus võib aga tunduda võimatu, sest kui juba sõda peetakse, kes siis veel õigusnormidest hoolib? Siiski on sõjaõigusel, mida nimetatakse humanitaarõiguseks, kaunis pikk ajalugu. Rahvusvaheline õigus keelab nii ÜRO Harta kui ka tavaõiguse kaudu agressiooni, nii et sõja alustamine on keelatud igal juhul (ka kosmoses). Kuna sõda kahjuks siiski ära hoida ei suudeta, on olemas õigusakte selle kõige hullemate tagajärgede leevendamiseks.
  • Sõjapidamise õigusreeglite juurde kuuluvad ka teatud relvi keelavad või nende kasutamisele erilisi reegleid seadvad lepingud. Kõige tuntumad on reeglid tuumarelvade kohta. Sellel teemal on otsene seos kosmosega, kuna esimesed olulised piirangud keelustasid tuumarelvade katsetamise atmosfääris, avakosmoses ja vee all 1963. aasta lepinguga (sisuliselt asendati see 1996. aastal laialdasema keeluga). Samal ajal kui arutati esimest konventsiooni, võttis ÜRO Peaassamblee NL-i ja USA avalduste põhjal vastu resolutsiooni sisuga, et kosmosesse ei tohi paigutada tuumarelvi või muud liiki massihävitusrelvi kandvaid objekte.
  • Kui sõda muutub uue relvastuse või uute sõjatandrite pärast, ei tähenda see veel seda, et reeglistiku loomisel alustatakse tühjalt lehelt. Kas sõjapidamise jaoks õigusreeglite loomine on üldse mõttekas? Nii nagu kahjuks sageli rikutakse ülalmainitud agressioonikeeldu, esineb ka palju humanitaarõiguse rikkumisi ning neid on raske seaduse abil takistada või sanktsioneerida. See aga et tähenda, nagu oleks terve õiguskord tähtsusetu. Oluline on vastastikkus: kaitsta oma relvajõude, rahvast ja riiki sellega, et ise hoidutakse teatud tegevusest. Säärane mõtteviis oli pretsedendiks sellele, kuidas suurriigid kosmosetegevuse alguses suutsid kokkuleppeid sõlmida. Hübriidsõdade ning mitteriiklike relvastatud gruppide tegevuse tõttu on moodsas sõjas aga humanitaarõiguse mõju rohkem ohustatud.
  • Esiteks tuleb mainida, et kui me räägime kosmoseõigusest, siis on tegemist õigusega, mis tegeleb inimtegevusega kosmoses. Selle kohta, mida teha, kui tungivad kallale tulnukad teiselt taevakehalt, reegleid ei ole – kuigi on huvitav märkida, et kui lugeda vanu (st 1950.–1960. aastate) tõsiseid ja akadeemilisi kosmoseõiguse-alaseid artikleid, on seal sellest päris tihti juttu. Sel ajal oli lihtsalt nii vähe kosmosest teada, et tundus, nagu peaks üsna varsti mõtlema ka säärastele asjadele. Praeguseks on see teema aga lükatud tulevikku.
  • Seda, et rahvusvaheline õigus kehtib ka kosmoses, otsustati varakult (selgesõnaliselt ÜRO peaassamblee resolutsiooniga detsembris 1961). [---] Kas on tegemist kaasmaalaste kaitsega või ajalooliste piiride taasloomisega, aga ükskõik kui läbipaistev ettekääne ka ei oleks, ollakse ikkagi päri sellega, et lihtsalt kallale tungida teistele ei tohi. See on ka kosmosesõja juriidilise olukorra aluseks. Kahjuks võib oletada, et kosmoses nagu maa pealgi leiutatakse põhjusi, miks siiski vägivalda kasutada. Tavalisim ettekääne on enesekaitse. Kuna ka see printsiip on rahvusvahelises õiguses olemas ja rahvusvaheline õigus kehtib ka kosmosetegevuste suhtes, siis on enesekaitseõigus olemas ka kosmoses.
  • Asjaolu, et agressioonikeeldu kahjuks pahatihti rikutakse (maa peal), ei tähenda, et keeldu ei oleks olemas. Seda tunnustavad tavaliselt isegi agressiivsed riigid sellega, et otsivad agressioonile ettekäändeid ega ütle lihtsalt, et läksid teisele kallale. Kas on tegemist kaasmaalaste kaitsega või ajalooliste piiride taasloomisega, aga ükskõik kui läbipaistev ettekääne ka ei oleks, ollakse ikkagi päri sellega, et lihtsalt kallale tungida teistele ei tohi.
  • Avakosmose lepingu ainuke säte, mis selgelt teemaga tegeleb, on artikkel 4, kus on kirjas, et ei tohi saata massihävitusrelvi orbiidile või taevakehadele. Lisaks on keelatud luua taevakehadele sõjaväebaase või viia läbi sõjalist tegevust. Kuu ja teised taevakehad on seega lepinguga demilitariseeritud, mida kosmos üldiselt ei ole.
  • Avakosmose lepingus on lisaks neljandale artiklile veel mitmed sätted, mis on olulised, kuigi need ei nimeta otseselt militaartegevusi. Näiteks on üks põhiprintsiip, et kosmost tuleb kasutada inimkonna hüvanguks. Kosmos on inimkonna ühisvara ja tuleb teha koostööd.
  • Võib tekkida küsimus, miks ei ole kirjutatud selgelt välja, et kosmoses on militaartegevus keelatud. Kindlasti ei oleks sellega nõus olnud külma sõja aegsed kosmoseriigid, mis küll suutsid üllatavalt hästi kokku leppida põhiprintsiipides, aga mis samal ajal arendasid sõjalisi kosmosetegevusi. Lisaks, isegi juhul, kui riigid oleks olnud valmis selgelt sõjalisest tegevusest loobuma, ei oleks olnud lihtne säärast sätet lepingusse kirjutada. Nimelt on väga paljud kosmosetegevused kahesuguse kasutusega. See väljend (dual use) tähendab, et sama tehnoloogiat, sama tegevust või eset kasutatakse nii militaar- kui tsiviilotstarbeks. Kosmoses on üks tuntuim näide GPS, mis on USA sõjaväe rakendus, aga mida samas kasutatakse suures osas maailmast nutitelefonide või arvutikaartide, asukohapõhiste teenuste rakenduste või autode juhtimissüsteemide jaoks.
  • Õigusreeglite olemasolu on aga midagi muud kui nende rakendamine. Rahvusvaheline õigus erineb riigisisesest õigusest mitmel moel, kuna globaalsel tasandil ei ole organeid, millel oleks tõhus võimekus kindlustada õigusreeglitest kinnipidamist või mis suudaksid nende rikkujaid vastutusele võtta.
  • Kuigi võib tunduda, nagu oleks maailma elanikele turvalisem, kui maapealsete inimeste tapmise ja infrastruktuuri hävitamise asemel peetaks sõda hoopis kosmoses, võivad kosmosesõja tagajärjed tegelikult olla hoopis kordades laastavamad kui traditsioonilisema sõja omad. Kosmosetegevus on suurelt osalt (erandiks teatud teaduslikud uuringud) säärane, et selle põhjus ning mõju avalduvad maa peal. Tihe seos küberrünnakutega avab mitmeid võimalusi tekitada kosmosetehnoloogia abil olulist kahju. Säärase kahju ulatust ja iseloomu võib olla raskem hinnata kui otseste maapealsete rünnakute puhul.
  • Kindel võib olla selles, et kosmosesõda on teema, mis püsib lähitulevikus olulisena. Rohkem või vähem ebaselgete või üldiste reeglite tõlgendamise asemel oleks hea, kui oleks selgeid sätteid, mille juurde saaks lisada järelevalve süsteemi, näiteks sarnaselt tuumatehnoloogiaga. Sellega ei saaks ära hoida igasugust sõjalist tegevust kosmoses, kas või ainult defineerimisraskuste tõttu, pidades silmas kosmosetegevuste kahesugust kasutust ning küsimust, mis ulatuses kosmosesõja reeglid hõlmaksid luuretegevust. Asjaolu, et reeglite olemasolu ei loo perfektset olukorda, ei pea aga tähendama, et neist ei ole mingit kasu.
  • Kahjuks peab aga tõdema, et tänapäeva geopoliitiline olukord ei soosi rahvusvaheliste lepingute vastuvõtmist.


  • Sõnavabadus on inimõigus nii iseseisvalt kui ka teiste õiguste ja vabaduste teostamise ja demokraatia toimimise eeldusena. See tähendab, et riigi sõnavabadusele antud hinnang näitab rohkem kui ainult mingi konkreetse õiguse olukord.
  • Sõnavabaduse – rohkem kui mõne teise vabaduse – suhtes on piirangud ja ohud tihti ebamäärased ja hiilivad. Isegi riigid, kus ei lubata meediale ja kodanikele suurt sõnavabadust, peidavad keelud ja piirangud seaduste ja meetmete taha, selle asemel et otseselt mingit keeldu sätestada. Kui valitsus soovib, et riik oleks näiliselt õigusriik, aga ei julge oma elanikele lubada sõnavabadust, siis püüab ta luua säärase õhkkonna, kus rahvas kardab ennast väljendada või ei olegi tal selleks võimalust. Siis ei olegi valitsuse ja võimuorganite otsest sekkumist vaja.
  • Esimest korda pika aja jooksul andis rahvusvaheline meediaorganisatsioon Piirideta Reporterid juulis 2019 hoiatuse Eesti meedia olukorrale. Säärane hoiatus on märkimisväärne, kuna Eesti ei ole kuulunud nende riikide hulka, mis saavad hoiatusi, ja nagu mainitud, on sellesama organisatsiooni pingereas eespool. Hoiatus puudutab Postimehe ümber toimuvat, nimelt oli omanik poliitilistel eesmärkidel sekkunud ajalehe toimetamisse.
Postimehe kaasus näitab, et omanik oli isiklikult valinud juhtivaid töötajaid ning muul viisil märgatavalt toetanud konservatiivset maailmavaadet lehe sisu ja sümboolika kaudu.
  • Just enesetsensuuri suhtes tasub olla väga valvas, kuna tihti on see esimene samm sõnavabaduse piiramise teel. Enesetsensuuri on raske objektiivselt hinnata, kuna need, kes poliitilist survet avaldavad, tavaliselt seda ei tunnista. Esile tuuakse muid põhjusi, miks ajakirjanikud lahkuvad või nad kõrvaldatakse. Sealjuures on raske täpselt teada saada, miks ja mis ulatuses ajakirjanik tunnetab survet ja kui põhjendatud on tema hirm. Ometi ei tähenda see, et tähelepanu enesetsensuuri ohule ei peaks juhtima, kuna just see tegur viib meedia suletusele.
  • Kui elatakse sõnavabadusega riigis, on kerge unustada, et inimõigused ja vabadused ei ole kindlad ja igavesed ning alati ei tehta piiranguid järsku. Vaikne, hiiliv õiguste piirang mingil täiesti normaalsel ettekäändel on levinud võte.


  • Et kasvasin üles teise põlve pagulasena ja olin sünnist saati kakskeelne, tähendab, et globaalne hoiak on mu jaoks loomulik. Mind tööalaselt huvitavad teemad on rahvusvahelised ning seotud tehnoloogiaga, lisaks ka inimõigused. See viimane huvi on seotud üldise huviga rahvusvahelise õiguse vastu ning tuleneb ka sellest, mida olen maailmas näinud. Me oleme kõik nii sarnased ja etnilisest kuuluvusest või religioonist tulenevad eelarvamused on ekslikud. Aga on veel pikk tee sinna, et saaksime elada vabas ja õiglases maailmas.
  • Õigusteaduse juures meeldib minule selle analüütiline külg, probleemide lahendamine ning see, mida selle abil saab maailmas korda saata.
  • Huvi on alati olnud minu edasiviivaks jõuks, mulle ei meeldi rutiin.
  • Olen ühe jalaga akadeemilises ja teisega n-ö pärismaailmas. Mitteakadeemiline töö on seotud e-riigi õiguslike aspektide, küberruumi, andmekaitse ja sõnavabadusega.
  • Nii kosmose kui küberruumi õigus oli alguses romantiliselt mõtestatud: kõrvale jäetakse traditsioonilised ettekujutused seadustest ja jurisdiktsioonidest, tehakse koostööd uuel viisil. Aja jooksul sai selgeks, et just nii ei lähe, vaid tuleb tagada proportsionaalset regulatsiooni, mis ei piira innovatsiooni.
  • Interneti näol on suurimaks väljakutseks, kuidas saavutada tasakaal sõnavabaduse ja selle mõningase õigusliku piiramise vahel. Sõnavabadus on oluline ja piiranguid tohib kehtestada ainult mõjuvatel põhjustel. Erinevate huvide mõõtmisel tuleb küsida, kas avalikkusel on õigustatud huvi teatud info suhtes? Kui jah, peaks see olema kättesaadav isegi siis, kui asjaosalistele see ei meeldi.
  • Teine probleem internetiga on see, et seal ei osale arutelus mitte ainult professionaalne meedia, vaid igaüks, kellel on internetiühendus, võib jõuda suure publikuni. On võimatu panna kõiki inimesi järgima eetikapõhimõtteid ja häid standardeid.
  • Minu vanaema, kes kaotas kõik ja pidi võõral maal pagulasena nullist alustama, tavatses öelda: "Kõndimist tuleb alati alustada sealt, kus sa parasjagu seisad." Loodan, et see on ka minu elu filosoofia.


  • Maailm on õnneks tänapäeval teine kui Teise maailmasõja ajal. Palju võiks parem olla, aga siiski on arenenud rahvusvaheline õigus ja inimõigused ning ka arusaam, et on olemas inimkond ja rahvusvaheline solidaarsus.
Sellest peaksid aru saama kõik, aga need rahvad, kes ise on lähiajaloos palju kannatanud, peaksid ekstra hästi aru saama, mida see tegelikkuses tähendab. See on see, mida eesti pagulaste kogemus peaks tähendama tänases debatis. Ei saa ju olla nii, et need riigid, kes on "süüdi", on ainukesed, kes on kohustatud pagulastele varjupaika andma? See tähendaks, et turvalisi varjupaiku ei olekski, kuna neid ju leiab sealt, kus ei ole konflikti.
  • Need, kes suudavad reisida teisest maailma otsast, on tavaliselt ettevõtlikud ja suudaksid olla väga olulised panustajad ühiskonda. Et neil ei lubata tööd otsida, taotluste läbivaatamine venib ja inimesed elavad ebakindluses, neid peetakse kui vange ühiskonnast eemal – see ei ole taotlejate süü. Eesti pagulased said õnneks (suuremalt osalt) varjupaika, said elu üles ehitada ja ka olla Eestile toeks – okupatsiooni ajal ja taasiseseisvumisel.
  • Kahjuks on ikka näha vaenulikkust välismaalaste vastu. Eestlane ise – ükskõik, kus ta ka ei ole – ei ole vist kunagi välismaalane! Meid peaks entusiastlikult vastu võtma kas Austraalias või Rootsis – oleme ju tublid, targad ja ilusad.
  • Et teisest rahvusest inimene saaks sama väärtuslik olla ka uuele kodumaale, seda on raske uskuda (kahjuks ka osa eesti pagulaste hulgas muudes riikides). Ikka paistab arvamus, et põgenikud maksavad. Jah, maksavad veidi aega ja siis muutuvad maksumaksjateks, tarbijateks, arvamusliidriteks – nagu eestlased mujal. Mõni on laisk ja loll, just nagu mõni eestlane.
  • Kahjuks on osal eestlastel veel teatud nõukogudelik ensekindlusepuudus: iga välismaalane ei tule siia Eestit muutma. Kui siin on elu hea, tahetakse siin hästi elada – säilitades oma kultuur, aga samas ka panustades ühiskonda. Väliseestlased on näidanud, et see on täiesti võimalik!


VälislingidRedigeeri