Andmekaitse

Proosa

• "Kus mu telefon on?" mõmiseb poiss. Ta korjab pük­sid uuesti üles. "Pean äratuse panema. Need jobud seal haiglas ütlesid, et mul võib olla peapõrutus. Kui kogu seda verd nägin, kukkusin ja lõin pea ära." Ta ohkab.

"Nad ütlesid, et ema peab mu täna öösel iga kahe tunni tagant üles ajama."

Ma kergitan imestusest kulme. "Kus su ema siis on?"

"Kodus, Detroitis."

"Kas sa seda arstile ka ütlesid?"

"See pole tõesti tema kuradi asi. Miks ma pean mõnele lollpeale ütlema, kus mu ema elab?" (lk 54)

• Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018

• Kuid see ei meeldinud preili Sokule sugugi.

"Et teil ka häbi ei ole, poisid! Maailmas on tuhandeid lapsi, kes annaksid teab mida suutäie niisuguse toidu eest."

Karlsson pistis käe taskusse ning tiris sealt välja märkmiku ja pliiatsi.

"Kas ma tohiksin paluda nendest kahe nimed ja aadressid?" nõudis ta.

Kuid preili Sokk üksnes torises ega tahtnud nimetada ühtki nime ega aadressi. (lk 256)

• Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt", tlk Vladimir Beekman, 2008